Tsitaadid — lehekülg 148

Kui palju on süütuid inimesi süüdi mõistetud, ja mitte üksi kroonukorras, vaid ka kohtute poolt.

Kohtus kadus enamasti igasugune loogika ja võitis paragrahv, ja paragrahv kägistas, paragrahv tegi su lolliks, paragrahv pritsis sülge, paragrahv irvitas, paragrahv ähvardas, paragrahv tappis ega andnud armu.

Igal pool võib ka sõkalde hulgas mõni viljatera leiduda.

Ainult lihtsad asjad ei vea alt. Ja õnne pole sugugi tarvis kaugelt otsima minna.

Armastus ei ole tiik, kus sa alati oma peegelpilti näha võid.

Kõige kergemini kaotad, mida sa käte vahel hoiad — ei iial seda, mille ise maha jätad.

Inimene on vana alles siis, kui ta enam midagi ei tunne.

Isegi Kristus vireleks tänapäeval vanglas, kui tal passi poleks. Pealegi oleks ta juba tükk aega enne oma kolmekümne kolmandat sünnipäeva maha löödud.

Parim sõber on keegi, kes armastab Sind siis, kui Sa unustad armastada iseennast

Teadmine surmast parandab teie elu kvaliteeti.

Selles peitubki maailma häda, et me ise omal nahal ei tunne, mida me korda saadame.

Võõramaa libedal jääl oli palju raskem ennast püsti ajada kui kodukandi tuttaval pinnal.

Kõike tuleb tundma õppida, mida vähegi saab.

Kuid pilkases pimeduses on virvatuluke ka juba valgus.

/---/ kõik inimesed on ekslikud, kõik teevad vigu, olgu õpetlane või harimata lambapea. Ka ministrid eksivad.

Hullumajas valitseb säherdune vabadus, millest isegi sotsialistid ei oska und näha.

Eesti riigist saab kõigi siin elavate inimeste kodu vaid eeldusel, et selle elanikud oma kodu hoiavad ja kaitsevad, mitte aga ei ürita seda kodu maha müüa või põlema panna.

Meie homne on meie endi teha.

Ei ole mõttetult elatud aegu.
Mõte ei pruugigi selguda praegu.

Keegi ei taha esimesena järele anda. Niipea aga, kui üks on söandanud teha üllameelse teo, pingutab teine juba kõigest väest, et esimest suuremeelsuses üle trumbata.