Tsitaadid — lehekülg 145

Meid ahistab sõnade kohutav piiratus. Neid on tõesti nii vähe ja me peame kasutama ikka ning jälle samu sõnu, isegi kui nad alati ei kanna sama tähendust või mõtet.
Ütled, et armastad banaani-jäätisemagustoitu, aga sa ei pea kindlasti silmas sama, kui ütled, et armastate teineteist.

Kujutlus, et lihtsus on barbaarne ja keerukus kõrgelt arenenud, on primitiivse kultuuri tunnus.

Sa ostad mööblit. Sa ütled endale, et see on viimane diivan, mille sa oma elus ostad. Sa ostad diivani ära ja oled paar aastat rahul et ükskõik, mis ka valesti läheb, diivani asi on mul korras. Siis õige serviis. Täiuslik voodi. Siis kardinad. Vaip.

Talle meeldis õhk, mis oli natuke ilma näinud, oli inimesi tundma õppinud, õhk, mille sees oli elatud.

Mis üldse lapsepõlvest alles jääb? Unenäod, milles sa jõuad oma esimesse koju ja püüad ust avada, kuigi tead, et seal kedagi ei ole? Ja oled uuesti nii väike, et ei ulata lingist kinni võtma. Lõhnad? Või see juba hetk lasteaias, kui kõik on magama jäänud, aga sina püsid kogu “vaikse tunni” oma asemel ärkvel, sest oled äkki aru saanud, et kunagi tuleb surm. Päriselt.

Kultuur sünnib inimese kohtumises maailmaga.

Võlurid ei usu jumalatesse samamoodi nagu enamik inimesi ei pea vajalikuks uskuda näiteks laudadesse. Nad teavad, et need on olemas, nad teavad, et neil on eesmärk, nad on arvatavasti nõus, et neil on koht meie hästikorraldatud universumis, aga nad ei mõista miks nad peaksid uskuma või käima ringi ja hüüdma: “Oo suur laud, ilma kelleta pole meid olemas!”

Ajalugu on vale, milles on ühiselt kokku lepitud.

See, kes pole võimeline armastuseks ja sõpruseks, teeb tõenäoliselt panuse abielule.

Minugi pärast, armastage oma lähedast nagu iseennast. Kuid esmalt armastage ennast.

Iga religiooni pooldajate seas moodustavad usklikud erandi.

Inimene unustab oma süü, pihtides seda kellelegi teisele, see teine tavaliselt ei unusta.

Võitjad ei usu juhusesse.

Valetada võib ainult armastatud naisele ja politseinikule, kõigile teistele tuleb rääkida tõtt.

Ma vihkan neid, kes mulle vastu hakkavad, ja põlgan neid, kes mind teenivad.

Riskantne asi on see armastus esimesest silmapilgust,kui temake pole veel näinud tema tšekiraamatut, aga tema pole näinud temakest lokirullidega.

Televisioon oma praegusel kujul on oopium ameeriklastele.

Ajakirjanduse ülesanne on uurida presidenti mikroskoobi all, kuid ta läheb liiga kaugele, uurides teda proktoskoobiga.

Poliitik ei avalda kunagi sügavalt isiklikku arvamust.

Klassik on autor, keda veel tsiteeritakse, kuid enam ei loeta.