Tsitaadid — lehekülg 144

Kui inimene psüühilise koormusega toime tuleb, on armastus väga kena. Armastus on, nagu sa peaks ääreni täis prügikasti üle kusejõe toimetama.

Eks me teame küll, et surm on olemas, ja mõtleme pea iga päev surmamõtteid, aga kui ootamatult sureb keegi meie jaoks eriline ja armas inimene, siis on tema surm raske, väga raske taluda. Mis siis, et iga päev sureb häid inimesi ja halbu inimesi ja igasuguseid meile tundmatuid inimesi.

Parajasti jalutas Irv mööda. Irv pidas litsimaja ja töötas lähedal asuvas massaažisalongis turvana. Irv oli ligi meeter üheksakümmend pikk ja pea jagas tal paremini kui paljudel. Paremini kui esimesel kolmel tuhandel kaabakal, kes sulle tänaval vastu tulevad.

Me kõik elame oma unistustes, sellepärast me siin olemegi.

Litsidest on lihtne kirjutada. Korralikust naisest kirjutada on palju raskem.

Kui elada ainult oma lollusega, mujale kippumata, siis pole sellest suurt lugu, et loll oled.

Kujuta ette, et oled kaheksakümmend, ja kepid kaheksateistaastast tüdrukut. Kui üldse kuidagi surmale ära teha saab, siis just nii.

Me elud on üsna sarnased, kuigi meile meeldib mõelda, et oleme teistest erinevad.

Kui ma olin väike, vaatasin, kuidas kasvavad suured. Nüüd olen ma ise suur ja vaatan, kuidas kasvavad väikesed.

Kui see pole katki, ära ürita seda parandada.

Krutsifiksi kõige olulisem sõnum on vähemalt minu jaoks see, kui sõnuseletamatult julmad võivad väidetavalt tervemõistuslikud inimolendid olla, kui nad oma ülemuselt tulnud käske täidavad.

Pole vaja mäe tippu, et otsida rahu, ega ka suurde linna, et leida kära; mõlemad peituvad meie enda sees.

See, kellel on millekski elada, kannatab välja peaaegu igasuguse kuidas elada.

Mida normaalsem on inimene, seda ebanormaalsemalt ta reageerib tõsiasjale, et on sattunud ebanormaalsesse olukorda.

Ta polnud sugugi tore jõgi, aga see oli ainus, mis meil oli, ja nii me siis uhkustasime sellega — kui ohtlik ta on vihmastel talvedel ja kui kuiv ta on kuivadel suvedel. Sa võid uhkustada millega tahes, kui see on kõik, mis sul on. Võib-olla on nii, et mida vähem sul on, seda rohkem sa pead uhkustama.

Surm rebib kõrvale kõik, mis pole sina. Elu saladuseks on “surra enne surma” ja teada, et surma pole olemas.

Olulistele asjadele mõtlemine õnnestub mul kõige paremini just siis, kui ma mõtlen millelegi kõrvalisele.

Sellepärast ma ilukirjandust kirjutangi — et ma saaksin koguaeg seda lugu jutustada. Naasen probleemide juurde, mida lahendada ei suuda, mitte sellepärast, et ma oleksin idioot vaid sellepärast, et tõelisi probleeme ei saagi lahendada.

Mineviku ja tuleviku tõmme on nii tugev, et see hävitab oleviku.

Iga asi, mille inimene leiutab, saab peagi tema enda hävinguks.