Tsitaadid — lehekülg 143

Kui mult kuskilt valutab, siis on rohke tähelepanu parim arstim.

Vahetevahel usun ma, et mina ise olen Jumal, ning siis ma kaalutlen, kas peaksin hakkama ennast kummardama.

Mul on vaid üks elu ja sellega pean elama.

Mu isal on teletupsu mõtteviis, ainult et mitte nii arenenud.

Mida harvem tuled, seda armsam oled.

Ükskõik kas karu võidab hunti või hunt karu, jänes kaotab ikka.

Keegi ei kaota kedagi, sest keegi pole kellegi oma.

On vaja tappa, et reguleerida, et meid ei oleks siin ilmas liiga palju.
Sest meile meeldib, nagu teate, kontrollimatult paljuneda.

Ma tunnen üht nõdrameelset, ta reisib juba palju aastaid kogu maailmas ringi ja otsib iseennast.

Pole oluline, kas mu laud on sassis, kuni minu peas on kord.

See on meie, eestlaste, õnnetus, et totraid on palju. Siuksed teevad tervele rahvale häbi.

Sa õpid- mille jaoks? Et edasi jõuda- mille jaoks? Et tulevikku kindlustada- mille jaoks? Et saaks muretut elu elada- mille jaoks? Ja. Nii. Edasi.

Kui sa reegleid rikud, riku neid hästi ja põhjalikult!

Kui keegi teataks mulle, et ma olen hukka mõistetud ja pean maha heitma ja surema, teeks mulle just suurt lõbu nende ootusi nurja ajada.

See on erilaadne ilu mõningate vanade naiste juures, hingestatud, peaaegu abstraktne, mis ilmsiks saab nende väheste juures, kes viimaks on leppinud sellega, et nad ei ole enam naised, vaid ainult inimesed.

Seal seisis mu vana sõber politseinik ja naeratas kõigi oma kolmekümne kahe filmitähe hambaga.

Siis küsisin, kas ta tahaks linna sööma minna. Tahtiski. Kui kentsakas ajaviitmine, koos söömine, topi toitu suhu ja vaata, kuidas teine sedasama teeb.

Ja mida rohkem lobiseme, seda vähem suhtleme.

Naised olid meist üle, neil oli elu lihtne ja hästi planeeritud. Mehed vaatasid rägbit või jõid õlut või mängisid keeglit, aga naised samal ajal mõtlesid meie peale ja keskendusid, uurisid ja otsustasid, kas võtta meid või mitte, kas välja vahetada või maha lüüa või lihtsalt maha jätta. Kokkuvõttes, ega palju vahet polnud, ükskõik mis nad ka ei teinud, lõpuks olime meie ikka üksildased hullud.

Pühade ajal said aru, et olid kuidagiviisi veel ühe aasta sõdu, inflatsiooni, tööpuudust, tossu ja presidente ära kannatanud.