Tsitaadid — lehekülg 142

Pealegi milleks peakski veel raamatuid kirjutama, kirjastama või lugema, kui maailmas valitseb ideaalne ühiskondlik kord. Raamat on pahe, millega tahetakse saavutada voorust, aga kes mõtleb pahele, kui ta on ideaalselt vooruslik.

Me kõik oleme rentslis, mõned meist vaid vaatavad üles tähtede poole.

Mõnede inimestega rajame suhted tõele. Teistega valele. Need suhted pole vähem kindlad.

Esimesena tervitab mitte kultuursem, vaid see, kellel on nõrgemad närvid.

Ilma vähimagi kahtluseta silmitseme ammu kustunud tähtede valgust.

Nürimeelsed on alati kangekaelsed.

Puhkenud õit otsi äikesele järgnenud vaikuses, mitte enne äikest.

Ma usun vaikuse kasulikkusesse ning võin sellest tundide kaupa rääkida.

Vaesel on rohkem lapsi, rikkal rohkem sugulasi.

On inimesi, kellel on raha, ja on inimesi, kes on rikkad.

See, et ta pidi teatud osa oma elust varjama, lõi talle ausa inimese reputatsiooni.

Kõige visamalt andestavad inimesed teile selle halva, mis nad ise teie kohta on rääkinud.

Kui kerge on olla tundetu päeval, hoopis teine asi aga öösel.

Me ka magame liiga palju nelja seina vahel. Muutume mööbliks.

Suhe on igikestev, muutub vaid selle vorm.

Masendus on kihvt, sa võid käituda nii halvasti, kui tahad.

See auk minu südames on sinu kujuga ja keegi teine ei sobi sinna.

Mu süda on nelja kojaga lihas.
See lööb 101 000 korda päevas, pumpab 8 pinti verd mu kehas ringi. Teadus võib sellest mööda vaadata, aga mina mitte. Ma küll ütlen, et annan selle sulle, kuid ei tee seda ealeski.

Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda ja ei millegi väärtust.

Tööd peavad tegema need, kes tahavad asju.