Tsitaadid — lehekülg 141

Kunstniku sihiks on luua ilu. Mis on ilu, on omaette küsimus.

Tulutu ja kibe, lõpuks, oli oma kiretule kindlusele vastu väita, et armastuskäsk ei palu armastada ligimest nagu iseennast mitte niivõrd sama suure ja innuka kui just sama laadi armastusega, nagu me iseennastki armastame.

Surm on kindel. Kindlad pole ainult tema aeg ja viis — kas pikast haigusest või mõnest ootamatust õnnetusest; Jumala Poeg tuleb tunnil, kui te Teda kõige vähem ootate. Sellepärast olge iga silmapilk valmis, sest te võite surra igal silmapilgul. Surm on meie kõigi lõpp. Surm ja kohtumõistmine, mille tõi siia ilma meie algvanemate patt, on need hämarad väravad, mis avanevad tundmatusse ja nägematusse, väravad, millest iga hing peab üksi läbi minema, saatjaiks ainult omaenda head teod — ilma sõbra või venna või vanema või õpetaja abita, üksi ja värisedes.

Teatav uhkus, teatav aukartus takistasid teda pakkumast Jumalale ühtainsamat õhtupalvetki, ehkki ta teadis, et Jumala võimuses on võtta temalt elu une ajal ja paisata ta hinge põrgusse, enne kui ta jõuaks armugi paluda. Patuuhkus ja see armastuseta jumalakartus veensid teda üleastumise sellises ränkuses, et mitte mingi võlts auavaldus Kõikenägijale ja Kõiketeadjale ei saanud seda tervenisti või osaliseltki heastada.

Kaos, millesse ta ind end kutsus, oli külm ükskõikne enesetundmine. Mitte ainu-, vaid paljukordselt oli ta teinud surmapattu, ja teadis, et kuigi seisab juba esimese patuga igavese hukatuse ohus, korrutab iga järgnev patt süüd ja karistust aina juurde. Tema päevad ja ööd ja mõtted ei toonud mingit lunastust, sest enam ei kastnud ta hinge pühitseva jumalaarmu lätted.

Ei elu ega noorus liigutanud temas, nagu oli liigutanud neis. Ei olnud ta tundnud teistega seltsimise lõbu ega toore meheliku tervise jõudu ega pojalikku austust. Miski peale külma ja julma ja armastuseta himu ei liigutanud tema hinges. Tema lapsepõlv oli surnud või kadunud, ja koos sellega ka lihtsateks rõõmudeks võimeline hing, ning nüüd triivis ta kesk elu nagu aher ja õõnes kuu.

Kolledžis oli ta saanud osa esimesest armulauast ja söönud oma kriketimütsist maiustusepulki ja vaadanud laatsaretitoakese seinal hüplevat ja tantsisklevat tuld ning unistanud suremisest, mustkuldses rüüs rektori loetavast missast ja sellest, kuidas ta maetakse pärnapuudega peaallee kõrvale jäävale surnuaiakesele. Aga ta ei surnudki tookord. Hoopis Parnell suri.

Hobusekusi ja määrdunud õled, mõtles ta. Hingamiseks hea lõhn — rahustab südant. Mu süda on nüüd täiesti rahulik. Ma võin tagasi minna.

Raamatukogus oli üks köide Hollandi kohta. Seal olid põnevad välismaised nimed ja võõrapäraste linnade ja laevade pildid. See tegi nii õnnelikuks.

Nägu ja hääl kadusid. Palus andeks, sest kartis. Kartis, et on mõni haigus. Taimedel on tihti kasvud, kasvaja on haigusliik: või vastupidi. See tundus nii ammu, kui ta seal mänguväljakul õhtuvalguses oma eajao äärel tasapisi ringi hiilis ja potsakas lind madalalt läbi halli valguse lendas. Katedraalis põlesid tuled. Seal maeti Wolsey`t.

Jumal oli Jumala nimi, nagu tema nimi oli Stephen. Dieu oli Jumal prantsuse keeles, ja ka see oli Jumala nimi; ja kui keegi palus Jumalat ja ütles Dieu, siis teadis Jumal kohe, et see on üks prantslane, kes teda palub. Aga kuigi Jumalal olid kõigis maailma keeltes erinevad nimed, ja Jumal sai aru, mida inimesed kõigis neis erinevates keeltes paludes ütlesid, jäi Jumal ikka sellekssamaks Jumalaks ja Jumala tegelik nimi oli Jumal.

Jõuluvaheaeg oli veel väga kaugel: aga ükskord pidi see ikka tulema, sest maa käis kogu aeg ringi.

Kas emale musi anda oli õige või oli see vale? Mida musiandmine üldse tähendas? Sa keerasid näo head ööd ütlemiseks sedasi üles ja siis keeras ema oma näo alla. See oligi musiandmine. Ema puudutas huultega tema põske; ema huuled olid pehmed ja tegid põse niiskeks; ja veel mopsatasid nad tasakesi: musi. Miks inimesed oma nägudega sedasi tegid?

Tuntus on meeldiv teadmine, et oled tuttav neile, kes sind ei tunne.

Vabad on need, kel suud juba mulda täis. Vabad on inglid taevas.

Päid võetakse siis, kui on revolutsioon. Aga kui on vabadus, siis pole ju enam revolutsiooni tarvis, milleks siis veel päid võtta.

Ja esimest korda arvas ta õieti taipavat, et armastuseks pole midagi muud vaja kui aga südant, mis armastab, mis suudab armastada.

Rõõm on üksikute eesõigus, rõõm on üksikute eraomandus, ja kui keegi näeb rõõmu hulkade südames, siis teadku ta, et see on röövitud rõõm, mis tuleb tagasi anda valitutele, kel on maailmas ainuõigus rõõmutsemiseks. Sellepärast häda teile, kes te joovastute võõrast rõõmust, häda teile, kes te hõiskate valitute eraomandusest, häda teile, kes te kiidulaulutsete röövitud saagi jagamisel, sest jumal ei lase ennast pilgata. Sajandid olete käinud nukralt ja keegi pole teilt kuulnud rõõmulaule, kust võtsite äkki nüüd nii palju rõõmu, et tegite temast õnnehõisked.

Aga praegu tundus nõnda nagu polekski linnas enam võõraid inimesi, vaid kõik on aina kui mitte just sõbrad, siis lähedased tuttavad, sest kõik ajasid omavahel juttu, kõik arutasid ühte ja sama: eestlane purssis vene keelt, sakslane murdis eesti keelt, et küsida või seletada. Äkki olid nagu kõigil ühised huvid, rahvuse ja seltskondlikkude kihtide peale vaatamata, nii et üksainus öö pimedat vabadust oli nagu teinud hiiglasliku töö, millega polnud hakkama saanud sajandid.

Muidu oleks võinud näha, milline kirg tappa istub inimeses, olgu see kirg sihitud inimese enda või tema mõtete vastu. Nõnda on see kestnud juba aastatuhandeid ja ikka kõneleb ajalugu ülistavalt rahvastest ja inimestest, kes on tapnud mõne teise rahva, mõne teise inimese või kes on hävitanud ja naeruvääristanud mõne teise rahva elumõtte, teise inimese mõtte.