Tsitaadid — lehekülg 140

Igaühel meist on oma vaevarikkal rännul siin ilmas üks kohustus: päästa oma hing ja mõjutada oma teel teisi meie mõju alla sattuvaid hingi.

Kõik teavad, et oma naisest pole sünnis kõnelda, aga paljud ei tea, et veelgi ebasündsam on kõnelda iseendast.

Mitte ükski torm ei saa kesta igavesti. See on võimatu. Tormid tulevad ja siis vaibuvad. Järgmine torm tuleb ja vaibub. Veel üks tuleb ja vaibub. Teie mõistus meenutab keerist. Kuid kui mõistuse keeris vaibub — see on teie tõeline loomus, see on Armastus.

Võimatu on üheaegselt armastada ja olla kaine mõistusega.

Kõik teavad, et surm on möödapääsmatu, aga et ta on veel kaugel, siis keegi temast ei mõtle.

Ma ei karda surra. Ma lihtsalt ei taha kohal olla, kui see minuga juhtub.

Looda parimat, kuid ole valmis halvimaks.

Olgu Jumal armulik mu vaenlastele, kuna mina seda pole.

Rahuajal matavad pojad isasi, aga sõjaajal isad poegasi.

Kõiges peale emaarmastuse võib siitilma lehkavas sõnnikuhunnikus kahelda. Aga ema on see, kes su ilmale toob, sind algul oma ihus kannab. Mida teame meie tema tunnetest? Aga ükskõik, mida ta tunneb — see vähemasti peab olema tõeline. Peab.

Kunst jaotub paratamatult kolmeks üksteisele järgnevaks vormiks. Need on: lüüriline vorm — vorm, kus kunstnik esitab kujundi vahetus suhtes iseenda ja teistega; eepiline vorm — vorm, kus ta esitab kujundi kaudses suhtes iseenda ja teistega; dramaatiline vorm — vorm, kus ta esitab kujundi vahetus suhtes teistega.

Iga füüsiline omadus, mida mehed naistes imetlevad, on otseses seoses naiste mitmesuguste soojätkamisfunktsioonidega.

Ilu hoomame kujutlusvõimega, mida vaigistavad kõige rahuldavamad tajutavussuhted. Esimene samm tõe poole on mõista intellekti enda raame ja haaret, käsitada intellektsiooniakti ennast.

Kunst, sõnas Stephen, on meeltega aistitava või aruga mõistetava materjali inimlik korrastamine esteetilisteks sihtideks.

Ja pea palun meeles, et kuigi ma sõin korra lehmakooki, imetlen ma ainuüksi ilu.

Kunstniku väljendatud ilu ei saa meis äratada kineetilist emotsiooni või puhtfüüsilist aistingut. See äratab või peaks äratama, indutseerib või peaks indutseerima esteetilise staasise, ideaalse kaastunde või ideaalse hirmu — staasise, mida tekitab, pikendab ja lõpuks ka lahendab ilu rütm, nagu ma seda nimetan.

Kaastunne on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda kannatava inimesega. Hirm on emotsioon, mis tarretab teadvuse kõige juures, mis on inimkannatustes tõsist ja püsivat, ning seob seda varjatud põhjusega.

Tead, mis on Iirimaa? Küsis Stephen külma ägedusega. Iirimaa on vana emis, kes sööb oma põrsaid.

See rahvas ja maa ja elu on mu loonud, ütles ta. Ma tahan väljendada end sellisena, nagu ma olen.

Üks esteetiliste arutluste raskusi, ütles Stephen, on tabada, kas sõnu tarvitatakse vastavalt kirjanduslikule tavale või turuplatsi tavale. Mulle meenub üks Newmani lause, kus ta ütleb Õndsa Neitsi kohta, et see pidas kinni pühakute seltsis. Turuplatsil tarvitatakse sama väljendit hoopis teisiti. Ma loodan, et ma teid kinni ei pea.