Tsitaadid — lehekülg 139

Kujutasin Lolitat ette ihualasti, ainult üks sokk jalas ja nägus käevõru randme ümber, ristseliti voodis, kuhu ta mu armurohu mõjul oli varisenud, sametist juuksepael ikka veel käes; meepruun rind, kuhu napp supelkostüüm oli jätnud oma negatiivjälje, valeva vöödi, näitas mulle kahvatuid nibusid; ümaral häbemekingul kasvavad karvaudemed läikisid roosa lambivalguse käes.

Kummaline küll, et kompimine, mis on inimesele võrratult tähtsusetum kui nägemine, muutub kriitilistel momentidel meie peamiseks, kui mitte ainsaks tõeluse tajumisvahendiks.

Masinlikult jalgu liigutades adusin vapustatult, et ma lihtsalt ei tea oma armsama mõttemaailmast mitte kõige vähimatki.

Tead, surm on sellepärast nii kohutav, et surres ollakse ihuüksi.

Naerge mind välja, kui tahate, käskige kohtusaal publikust tühjendada, ent kuni mu suud pole kinni topitud ja ma pole poolsurnuks lämbunud, kuulutan ma täiel häälel oma armetut tõde.

Tegelikult möödus kõigest paar sekundit, aga ma seiskan aja ning venitan nad pikemaks, nii nagu saab peatada elu ennast.

Me kõik imetleme litritest sätendavat köietantsijat, kes kalgis prožektorivalguses üligraatsiliselt ja üliosavalt kõnnib pinguletõmmatud traadil; ent võrratult haruldasem kunst on turnida lontivajunud traadil, klouniürp seljas, ja mängida purjus meest.

Lausa hämmastav, kui nobedalt nood paksu pepuga noored õed siia-sinna sõeluvad ja kui vähe neist kasu on.

Ärgem unustagem, et püstol on Ürgisa tähtsaima ihuliikme freudistlik sümbol.

Ning mulle tundus, nagu näeksin vana tummfilmi, mis elab omaenda elu; viisil, mida saatja klaveril või viiulil mängib, pole ekraanil võbeleva lille või pendeldava puuoksaga midagi ühist.

Tagantjärele oleme kõik targad, aga uskuge mind, elus ei lähe kunagi nii, nagu nois naiivsetes muinasjuttudes, kus inimesel pole muud muret kui hoolega jälgida endeid.

Ainult surnud on näinud sõja lõppu.

Kunagi pole olnud head sõda ja halba rahu.

Tema, kes kardab vallutatud saada, on juba alistatud.

Tõelised sõjad ei pääse kunagi raamatutesse.

1812 sõjas oli ainuke võitja Tchaikovsky.

Olles ühel pahameelehetkel kannatlik, pääsed sajast kurvast päevast.

Isiklikud arvamused loovad avaliku arvamuse. Sellepärast on omaenese arvamine, isiklik käitumine ja eravestlus tähtsad.

Fakt on see, kui sa tead, kui kaugele minna on liiga kauge.

Kõik inimesed võiksid olla türannid, kui nad seda saaksid.