Tsitaadid — lehekülg 136

Kui kogu inimkond välja sureks ja järele jääks üksainus pisutki andekas laps, kes pole saanud mingit õpetust, siis taastaks see laps peagi kõik asjad nende endisel kujul, ta suudaks uuesti luua kõik: jumalad, deemonid, paradiisid, käsud, keelud, vanad ja uued testamendid.

Romaani kirjutamiseks on kolm reeglit. Kahjuks ei tea keegi, mis need on.

See on kummaline valu. Surra igatsusest millegi järele, mida sul kunagi ei õnnestunud läbi elada.

Nad teatasid kirikuteenrile
ja too lõi kella.

Kaamenäolise surma jalg taob nii vaese mehe hurtsiku kui ka kuningalossi uksele.

Kui surm kõrvad sulgeb,
pole vaikus kiiduhüüetest sugugi kehvem.

Küll põgeneja püüab kõigest väest,
ent elu hiljem siiski tuleb anda käest.

Parem püsti surra, kui põlvili elada.

Oh, ärge kirjutage minu kohta: “Suri suurtes valudes.”
Vaid: “Kolis teisele planeedile!”

Inimene on ainus olend, kes keeldub olemast see, kes ta on.

Sageli on kaugus tühi, ja teie ratsutate elust mööda – elu kõnnib vaikselt ja alandlikult maantekraavis ning tassib oma rasket koormat.

Uue lõpu alguses ei paista kunagi valgus.

Minevik on fakt. Tulevik on see, mida on võimalik muuta.

Ebaõnn tuleb nagu kibe rohi alla neelata.

Lollus on alandav, mitte tarkus.

Inimene tahab endale ikka väikesegi võimaluse jätta, ta ei lepi kunagi paratamatusega.

Midagi kasulikku pole ühegi jumalaga peale hakata, need on rohkem nagu sõled või helmed, lihtsalt ilu pärast.

Ebameeldivad asjad on nagu vihm: kunagi nad meile kaela tulevad, aga sellepärast pole mõtet muretseda seni kuni päike paistab.

Lollus on tugevam kui tarkus.

Usk viib üpris kergesti fanatismini. Sellepärast ongi kõik usud nii palju verd valanud.