Tsitaadid — lehekülg 133

Ei selle vastu abi saa, mind suudle, jättes Jumalaga.

Igas lahkumises on surma aimdus.

Jää jumalaga, uhke maailm! Lähen koju;
sa pole minu sõber, mina pole sinu oma.

Minu hauakivi jäägu igasuguse kirjata. Ükski inimene ei tohi mulle hauakirja kirjutada. Ükski inimene ei oskagi seda teha. Olen valmis surema. Mul ei lubatud oma mõtteviisi õigustada, ning kuna mind sellest õigusest ilma jäeti, ei tohi keegi mind ka laimata. Jäetagu minu iseloom ja motiivid kogu oma selgusetuses rahule, kuni teised ajad ja teised inimesed need õigeks mõistavad.

Nüüd teen ma ühe pisikese pausi.

Räägitakse, et pole surm, vaid suremine hirmus.

Kõiges kahelda võid, aga kindel on üks,
äraõitsenud lill jääbki närtsinuks.

Surmal on elu väljalaskmiseks tuhat ust.
Ühe neist leian mina.

Surm ei üllata tarka inimest, too on alati valmis lahkuma.

Trükkal Benjamin Franklini keha (nagu vana raamatu kaas, lahutatud sisust, pealkirjast ja kullatisest), lamab siin, tõukudele söödaks; ent tema töö ei lähe kaduma, sest see ilmub (tema veendumuse kohaselt) jälle, uues ja palju maitsekamas kujunduses, autori parandatud ja täiendatud kujul.

Võib-olla tahab loodus meie viimased elupäevad võimalikult ebameeldivaks teha, et võiksime sellest maailmast lahkuda erilise kahjutundeta.

Tema käest võetakse ära kõik säravad võtmed, tema kapid avatakse ja neis leiduvad väikesed asjad, mida ta kellelegi näidata ei tahtnud, pannakse kõigile vaatamiseks välja, tema soovidest ja korraldustest ei hooli enam keegi.

Ükski noor inimene ei usu, et ta kunagi sureb.

[Jumala kohta] Muidugi andestab ta mulle, see on ju tema töö.

Pange tuled põlema, ma ei taha pimedas koju minna.

Ei kunsti, ei kirjandust, ei ühiskonda, ja mis kõige hullem, pidev hirm ja vägivaldse surma oht; inimese elu on üksildane, vilets, vastik, elajalik ja lühike.

Iga natukese aja tagant õpetab keegi, täiesti tahtmatult, sulle midagi sinust endast.

Sest romaani puhul ongi oluline just see, mida ei saa väljendada teisiti kui romaani näol, igasugune adaptsioon jätaks aga järele ainult ebaolulise. Kui hull, kes veel tänapäeval kirjutab, tahab kaitsta romaane, siis peab ta need kirjutama nõnda, et neid ei saaks adapteerida, teiste sõnadega, et neid ei saaks jutustada.

Mälu ei filmi vaid fotografeerib.

Kui on raske saada lähedasemaks nendega, kes meeldivad, tekib armastus. Aga kui on raske köita nende tähelepanu, keda armastad, vallata neid, sünnib ustavus. Lihtsalt mõtisklege selle üle.