Tsitaadid — lehekülg 132

Ta ütles, et oli suremisega häbematult kaua aega veetnud, ent lootis, et talle andestatakse.

Ükski inimene ei tohi unustada surma paratamatust ega kahelda selle saabumise võimalikkuses juba selsamal päeval.

Looge aegajalt väike distants enda ja oma lähedaste vahele. Pühendage aega isikliku ruumi jaoks ja minge sügavale endasse, kaevuge sügavamale. Te olete ookean. Sügaval teie sees on nii palju rikkust, nii palju ilu.

Ei suutnud surra ta, kui haljendasid puud,
liig armas oli tal see aeg.

Olen hakanud tõsiselt huvi tundma, mis minust pärast surma saab... Loomulikult peetakse mind veidrikuks. Minu meelest on aga kummaline arvata, et vaimne tervis seisneb surematuse teesklemises. Mille poolest surm siis lõppude lõpuks halb on? Enamik häid inimesi on ju tegelikult surnud.

Püüdsin nii väga kõike õigesti teha.

Sa ära tapa; tarvis pole hoida
ka liiga agarasti hinge sees.

Aja jooksul omandavad eemalviibijad meie mõtteis oma tõelise kuju. Pärast surma muutuvad piirjooned kindlamaks ega muutu enam.

Ma olen alati oma lastele öelnud, et kui nad ostavad mootorratta, põletan ma selle maha. Ja kui nad asendavad selle uuega, põletan ma selle ka maha. Kui nad nüüd aga endale mootorratta ostavad, saan ma täielikult aru... Ja siis põletan ma selle maha.

Ma enne surma teile ütlen sedasi:
vaid õiget teed on mõtet minna edasi.

Pole mul siin plaanis juua ega magada, vaid kaduda nii kiiresti kui võimalik.

Kõik lootus jätke siia sisenedes!

Neil pole lootust surra.

Lein murtud luid ei paranda, ja kuna head inimesed on haruldane nähtus, siis minu meelest tuleb neid kõrgelt hinnata.

“Rannarahvas saab surra vaid mõõna ajal,” seletas härra Peggotty. “Sündida ei saa nad enne, kui vesi on juba üsna kõrgel, kõige parem sündimise aeg on tõus. Mõõnaga minnakse teise ilma.”

See on palju, palju parem kõigest, mida ma eales teinud olen; see on parim puhkus kõigist minu puhkustest.

Leinast tingitud hingevalu on mööduv, sellele järeleandmine on suur viga.

Tõelist kurbust kogenud inimesed on harva kurvameelsed.

Ükski inimene ei ole saar, täiesti omaette: iga inimene on tükk mandrist, osa maismaast; kui meri mullakamara minema uhub, jääb Euroopa väiksemaks, samuti ka siis, kui ta maanina uputab, kui ta sinu sõprade või sinu enda lossi purustab; iga inimese surm kahandab mind, sest mina kuulun inimkonda; ja seepärast ära iialgi päri, kellele lüüakse hingekella: seda lüüakse sinule.

Pärast põgusat und ärkame igavesse ellu,
ja surma ei ole enam; Sa sured, Surm.