Tsitaadid — lehekülg 130

Igal inimesel on — nagu Kuulgi — oma varjatud pool, mida ta kunagi kellegile ei näita.

Kõik, mis on juhtunud üks kord, ei juhtu enam kunagi. Aga kõik, mis on juhtunud kaks korda, juhtub kindlasti ka kolmandat korda.

Raskused tugevdavad vaimu, samuti nagu töö tugevdab keha.

Edukas revulutsionäär on riigimees, edutu — terrorist.

Kes vähe valdab, see on ise vallatud veelgi vähem: kiidetud olgu väike vaesus!

Üksikisikute juures esineb hullumeelsust harva, kuid rühmade, parteide ja ajastute puhul on see tavaline.

Ma ei saa rikkamaks, kui palju ma ka ei omandaks, ent mõtte abil haaran ma kogu universumi.

Vana viga on alati populaarsem kui uus tõde.

“Sa ei meeldi mulle. Miks? Seepärast, et ma pole sellele tasemele tõusnud.” Kas on mõni inimene kunagi nii vastanud?

Kui hirmus on mõelda, et see, mida inimesed meie kohta räägivad, on tõsi.

Originaalsus ei seisne selles, et öeldakse, mida keegi pole öelnud, vaid selles, et öeldakse seda, mida ise mõeldakse.

Progressi häda on selles, et see kulgeb edasi, mitte tagasi.

Maailmas pole moraalseid nähtusi, on vaid nähtuste moraalne tõlgendamine.

Jumal on kera, mille keskpunkt on kõikjal, aga mille pinda pole mitte kusagil.

Inimeses toimuvad hüpped on väga tähtsad, kuid veel olulisem on, kui suur on nende hüpete vaheline kaugus.

Minul, kes ma pole kunagi kedagi tahtlikult kurvastanud, ei kõlba kurvastada iseennast.

Jumalad varjavad inimest eest surma õnne, et neil oleks lihtsam taluda elu raskusi.

Mitte keegi pole nii metoodiline kui täielik logeleja ega ole aja arvestamisel nii piinlikult täpne kui see, kelle aeg pole midagi väärt.

Peab olema vaene, et tunda andmisrõõmu.

Inimene eksib niikaua, kuni ta edasi püüab.