Tsitaadid — lehekülg 13

Ela hästi, kui ei kanna
elutee meid kokku eal!
Kui ka andeks sa ei anna-
mõtlen sinust ainult head!

/--/
Ei keegi tea seda,
kui kallis mul sa,-
ei saa minu süda

Loodus on üldine nimi — nii näib —,
tolmueostele, mida on miljardid, miljardid,
miljardid — lõpmatu, lõpmatu mäng nendel käib —
nad mängivad biljardit, biljardit, biljardit.

Inimese esimene patt,
vili keelatud puult, selle surmav maitse
tõi maailma surma ja kõik muud hädad.

Ja üle nende vibutas võidurõõmus Surm
oma astelt, viivitas torkamisega, ehkki ühtelugu
pöörduti tema poole viimases lootuses palvega kui hea kuninga poole.

Kui midagi teed ja seda kahetsed, siis oleks parem, kui sa poleks sündinudki;
kui midagi teed ja seda ülistad, kulub su kuulsus kiiresti;
jääd aga oma tegevusele rahulolevana kindlaks, istud uhkelt oma troonil
ning vaatad tänasele ja homsele nagu need, kes iial ei sure.

Surma jõgi on kaldaäärteni täis,
Inglismaa kaugel ja Au vaid nimi,
ent koolipoiss auastmeist vaba näis
hüüdvat: “Ära alistu! Mängi julgemini!”

Meid on mõistetud
aega surnuks lööma:
nõnda sureme
vähehaaval.

Saul ja Joonatan,
armastatud ja armsad,
lahutatud elus ja surmas!

Kui ma kõnniksin surmavarju orus,
ei karda ma kurja,
sest sina oled minuga;
se kepp ja su sau,

Aga vaata, siis on lust ja rõõm:
Härgade tapp ja lammaste veritsus,
Süüakse liha ja juuakse viina!
“Söögem ja joogem,

Suremine
on kunst nagu kõik muugi.
Mul tuleb see haruldaselt hästi välja.

Õigete hinged on aga Jumala käes
ja neid ei puuduta ükski piin.
Rumalate silmis näivad nad olevat surnud,
ja nende äraminekut peetakse õnnetuseks,

Elada mul laske nähtamatult, tundmatuna,
ja surra leinajate teadmata,
nii vargsi pageda on soov maailmast,
et ükski kivi tunnista mu puhkepaika.

Su kustund silmad võõras käsi sulges
sind võõras käsi seadis kirstu hellalt,
käis võõraid lilledega kalmu juures,
üht võõrast austamas ja leinamas kui ennast.

Sonett on hetke hauasammas
Hinge igavikumälestus
ühest surematusse tardunud tunnist.

Kuidas sa saad vastuoludega elada, küsivad nad. Aga kuidas te saate vastuoludeta elada?
Ühtse, tervikliku, muutumatu isiksuse mõte tundub mulle üks ahistavamaid ja moonutavamaid ideid, mis on välja mõeldud. Kes on täiesti ühesuunaline, läbinisti järjepidev, laitmatult reeglipärane? Kes tahaks selline olla?

“Mina olen mina ja minu ülesanne on minuks jääda.” Aga ei ole ju. Ja üldse, kuidas saad sa ennast tunda, ilma et sa tunned oma ulatuslikkust, vastandlikkust, kujutlust ja vabadust?

Ühtegi soovi
ei lasta sul tekkida eales
ilma et üksiti jõudu sul antaks
see täide viia.

Meie ülimaks kohuseks on
kindlustada valge rassi püsimajäämine
ja luua tulevik meie valgetele lastele!

“Ärireegel nr 1, ja kui sellest raamatust ka midagi muud õppida pole, siis vähemalt seda: a l a t i tuleb ka ebaõnneks valmis olla.”

“Äris nagu eluski on riskid vältimatud. Kui ei riski, pole edu loota; kui oled alati üliettevaatlik, ei ole elu üldse elamist väärt.”