Tsitaadid — lehekülg 127

Maailm on vististi koonusekujuline: põhi on kõige laiem.

Kui inimestel on vabadus käituda suvaliselt, siis nad jäljendavad üksteist.

Ordenid ja tiitlid säästavad meid rüsinas mõnestki müksust.

Tõde on sinus endas: leia end iseendas, alluta end iseendale, saa võitu iseendast — ja sa näed tõde.

Kui on janu, siis tundub, et jooks ära terve meretäie — see on usk. Kui aga jooma hakkad, siis jood ära kõigest klaasitäie või kaks — see on teadus.

Tõeline elukäik on määratud seestpoolt. Kui kõveriti ja mõttetult näibki meie tee me soovidest hälbivat, ometi viib ta meid meie nähtamatule sihile.

Kui loogika vastu ei patusta, siis ei jõua üldse millenigi.

Kõige rikkam on see, kelle lõbud on kõige odavamad.

Jumal, kes lõi meid ilma meieta, ei saa meid päästa ilma meieta.

Reisija kõige raskem kandam on tühi rahakott.

Esimene pääsuke ei tähenda veel suve.

Ilu — on teie loomus. Ta ei teki kosmeetikast. Kui teie sees puhkeb õitsele süütus, siis ta väljendub teie näol ja te muutute ilusaks.

Mälestus jubedast eilsest paneb mu hirmu tundma veel võõra homse ees.

Raha ei saa Armastada, Raha ei hooli vastu.

Milline naine — hulluks võib minna.

Katkendlikud laused, juhuslikud kohtumised muutuvad kujutlusvõimega inimese silmis, kellel südames pealegi leegitseb tuli, varsti vastuvaidlematuks tõendiks.

Armastus! Millistest pöörasustest sa lased meil naudingut leida!

Sõna on inimesele antud oma mõtete varjamiseks.

Pariisis leidub elegantseid inimesi, võib-olla provintsis kohtab karaktereid.

Mõjukus! Kas see, mu härra, pole siis midagi? Lollide austus, laste imetlus, rikaste kadestus, targa põlastus.