Tsitaadid — lehekülg 124

Kättemaks juubeldab surma üle; armastus ei pea surma millekski; au vaatab surma poole igatsevalt, kurbus põgeneb surma juurde.

Kuuleme, kui vihma sajab, lumesadu me ei kuule. Vihane lein on häälekas, rahulik lein on hääletu.

Sel mehel päästa paluti maailm oma surmaga,
kui tõuseks ta ja küsiks: miks?, kes oskaks vastata?

Kuue jala paksune mullakiht teeb kõik võrdseks.

Vaata, kui rahulikult sureb ristiinimene.

Kuidas saab edukalt ellu rakendada seadust, mis on vastuolus miljonite inimeste eludega?

Hukkamised ei mõju pealtvaatajatele kaugeltki kasvatavalt, olen veendunud, et neil on hoopiski vastupidine mõju, ning suutmata külvata hirmu, külvavad nad südametesse kalkust. Pealegi pole hirm häbiväärse surma ees iialgi kedagi takistanud mõrva sooritamast, on ju kuritegu ainus võimalus välja astuda ümbritseva tegelikkuse vastu.

Ligimesearmastust pole maailmas vähe, vaid hoopis õiglust.

See päev ei käida kabelis,
mil võllas surma tõi.

Jõudsin juba palju aastaid tagasi järeldusele, et peaaegu kogu kuritegevus on tingitud allasurutud soovist end esteetiliselt väljendada.

Õiglus peab võitma, langegu või taevas alla.

Parem jäägu süüdlane karistuseta, kui et karistada saab süütu.

Hirm järgneb kuriteole karistusena.

Huvid lahutavad, kuritegu ühendab.

Kes on aina õiglane, see on karm.

Igas talupojas peitub jurist ja iga jurist, ükskõik kui linnastunud ta ka poleks, kannab endas talupojahinge.

Auhindu ja karistusi ei jagata tegude eest, vaid vastavalt neile tegudele antud hinnangule. Seepärast on inimesed rohkem huvitatud oskustest end paremini õigustada kui oskusest paremini käituda.

Joogem Läänemaailma imede — piraatide, jutlustajate, samagoniajajate, petiste ja nahakoorijate terviseks, kes aitavad kohtunikel Inglismaa seaduste järgi tehtud otsuste müümisega leiba teenida.

Teel, Mõrva kohtasin —
ta Castlereagh'i maski kandis.

Kuule, Clinker, sa oled ju üks kuulsamaid kurjategijaid. Sind süüdistatakse haiguses, näljas, viletsuses ja puuduses.