Tsitaadid — lehekülg 12

Su armsam viimast korda hingab,
tal väsind süda, Kirg on sõnatu,
Usk põlvili ta voodi ette langeb,
ja Süütus silmad sulgeb hääletult.

Hampdeni külakeses, vapralt
kus türanni vastu võideldi;
nüüd keegi kuulsusetu Milton puhkab
ja keegi Cromwell veretööst on prii.

Eemal hullu rahvahulga võitlusmelust
kaineid soove eal ei taband vääratus,
vaikses orus irdu maisest elust
hääletuna astus ettemääratus.

Vasakul oimul moonpunane arm,
neljajalases kastis poiss lamas kui halg.
Ei rohkeid haavu, kaitseraud oli karm,
neljajalane kast — iga aasta eest jalg.

Las langeda maailm, las minna,
käigu põrgusse mure ja vaev,
kui maksta ei saa, pole võlga,
rikka vaesega võrdseks teeb surm.

Meil lootus surus alla hirmu,
hirm mattis lootuse:
ta magas, nagu oleks surnud,
ja uinuvat näis hääbudes!

“See on linnupuur.”
“Linnupuur?”
“Jah.”
“Ja milleks seda vaja on?”

Kristlane on inimene, kes tunneb
pühapäeval kahetsust
selle pärast, mida tegi laupäeval
ning mida kavatseb teha esmaspäeval.

Kui sa teed plaani üheks aastaks, kasvata riisi.
Kui sa teed plaani 20 aastaks, kasvata puid.
Kui sa teed plaani aastasadadeks, kasvata mehi.

Elu jaguneb kolme ossa:
kui sa ootad jõuluvana,
kui sa ei usu jõuluvana ja
kui sa oled juba ise jõuluvana.

Kuidas saab osta-müüa taevast või maa soojust?
See mõte on meile võõras.
Kui õhu värskus ja vete sädelus ei kuulu meile, siis kuidas te saate seda osta?

“Tulge servale”
“Me ei või. Meil on hirm.”
“Tulge servale.”
“Me ei või. Me võime kukkuda!”

Täiuslikus kirjandusteoses
Pole midagi ebatavalist.
Ta on lihtsalt tabav.

Ideaalne on see, mida tegelikult pole.
Ilma loodusteaduseta ei saa kunagi mõista filosoofiat, ideaalset ilma reaalseta.
Ideaalne on selleks, et selle poole püüda, on eesmärk. Ja ideaalne riik on eesmärk, mille poole maksab püüelda..

Kui kulutad aega, et mõelda välja, mis on sinu jaoks parim,
on su valikud liiga ettevaatlikud, otsustamine võtab
lõputult aega ja su teekond päädib ootuste meres.

Mulle tundub nüüd, et sa elasid,
nagu küünal tuule käes,
iial teadmata, kes sind varjata võiks vihma eest.

Jää minu juurde õhtuni,
kurb elu sinuta;
jää, õhtust saamas öö,
hirm surra sinuta.

Kõik, milles oma osa näeme,
mis alles kätte saamata, —
me tuleviku täheks säeme,
et teda kinni tabada.

/---/
Kõik kaotatud, ei kadund sa,
toeks olid, veelgi tuge kingid!
Su kõrval iialgi ei saa

Kui süngeks läks mu silmapiir,
vaim taandus pimeduse ees,
ja viimne kustuv lootuskiir
mind pettis, viies eksiteed.