Tsitaadid — lehekülg 116

Iga kord kui mõni laps ütleb: “Ma ei usu haldjatesse”, kukub kusagil väike haldjas surnult maha.

Suremine tõotab kohutavalt suurt seiklust.

Nüüd algab müsteerium.

Kasu ja kahju — elu ja hääb,
varjude kodu on päikese käes.

Vea oma vanker ja ader üle surnute luude.

On öö ja päev, mu sõber, mõlemad on kaunid; päike, kuu ja tähed, mu sõber, samuti kaunid; kaunis on ka tuul, mis nõmmel puhub. Elu on nii armas, mu sõber; kes tahaks surra?

Kummaline on elada surmale nii lähedal. Teed plaane, siis aga seisatad ja mõtled: “Võib-olla mind siis enam polegi” ... Ma armastan elada.

Üle kogu maa on liikvel surmaingel, tema tiibade vihinat võib juba kuulda.

Peatusin viivuks seal, leebe taeva all, vaatasin kanarbiku ja kellukate ümber lendlevaid ööliblikaid, kuulasin, kuidas pehme tuul sahises rohukõrtes, ning tol hetkel tundus mulle kujuteldamatu, et selle vaikse maa põues võiks miski häirida kellegi igavest und.

Kõige halvem sõber ja vaenlane on Surm.

Teesklust jätkatakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski surma lähenedes veidi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimase hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad surra, elu sünnis mask ees.

Kuid ega tüdrukutele mõeldud kraam polnud vähem masendav. See paistis koosnevat peaaegu ainult hobustest. Suurem osa neist irvitasid. Hobused, arvas Surm, ei peaks irvitama. Kui hobune irvitab, siis on tal midagi plaanis.

Inimene ei märka varje, seda, kuidas nad asjadele piirjoned annavad, maailmale sügavust lisavad, enne, kui neid pole.

“Minule kingitakse alati vannisoolasid,” kurtis Noobel. “Ja seepi ja mulliseepi ja taimeseepe ja tonnide kaupa muud vannitoakraami — ja mina ei jaga ära, miks, sest ma ei käi peaaegu kunagi vannis. Võiks ju arvata, et nad saavad vihjest aru...”

Hämmastav, kui paljud inimesed veedavad oma elu paigas, kuhu nad pole plaaninud pikemaks jääda.

Heategevus pole see, kui sa annad inimestele, mida sina tahad anda, vaid see, kui sa annad neile seda, mida neil vaja on.

Õige on olla õnnelik selle üle, mis sul on. Aga kõigepealt peab olema midagi, mille üle õnnelik olla. Pole mõtet olla õnnelik selle üle, et sul midagi ei ole.

Ta ei uskunud jumalatesse, kuna suurem osa võlureid ei armasta neid tagant õhutada, aga ta palvetas ikkagi, palavikuliselt nagu ateist, kes loodab, et tema arvamus on ekslik.

Elu pole mitte võidujooks vaid täpsuslaskmine; tähtis pole mitte ajasäästmine, vaid oskus leida keskpunkt.

Ilu, nagu ta oli avastanud on nii võimalustevaene. Inetus seevastu aga lõputult varieeritav.