Tsitaadid — lehekülg 115

Parem jäägu süüdlane karistuseta, kui et karistada saab süütu.

Õiglus peab võitma, langegu või taevas alla.

Jõudsin juba palju aastaid tagasi järeldusele, et peaaegu kogu kuritegevus on tingitud allasurutud soovist end esteetiliselt väljendada.

See päev ei käida kabelis,
mil võllas surma tõi.

Ligimesearmastust pole maailmas vähe, vaid hoopis õiglust.

Hukkamised ei mõju pealtvaatajatele kaugeltki kasvatavalt, olen veendunud, et neil on hoopiski vastupidine mõju, ning suutmata külvata hirmu, külvavad nad südametesse kalkust. Pealegi pole hirm häbiväärse surma ees iialgi kedagi takistanud mõrva sooritamast, on ju kuritegu ainus võimalus välja astuda ümbritseva tegelikkuse vastu.

Kuidas saab edukalt ellu rakendada seadust, mis on vastuolus miljonite inimeste eludega?

Vaata, kui rahulikult sureb ristiinimene.

Te ei ole mulle mitte ainult pistoda rinda torganud, vaid seda nautimisi keeranud.

Kui positiivsest küljest vaadata, siis on suremine üks neist vähestest asjadest, millega saab hakkama voodist tõusmata.

Hea on surra enne, kui ollakse see tegudega ära teeninud.

Võid valada pisaraid kurvastusest, et ta on lahkunud,
või naeratada, rõõmustades selle üle, et ta üldse elas.

Vanad mehed lähevad manalateele; noortele tuleb surm ise järele.

Kuue jala paksune mullakiht teeb kõik võrdseks.

Sel mehel päästa paluti maailm oma surmaga,
kui tõuseks ta ja küsiks: miks?, kes oskaks vastata?

Kuuleme, kui vihma sajab, lumesadu me ei kuule. Vihane lein on häälekas, rahulik lein on hääletu.

Inimesed kardavad surma nagu lapsed pimedat tuba; jutud suurendavad laste loomulikku hirmu pimeduse ees, täpselt nagu täiskasvanute surmahirmugi.

Kättemaks juubeldab surma üle; armastus ei pea surma millekski; au vaatab surma poole igatsevalt, kurbus põgeneb surma juurde.

Nii surm kui ka sünd on loomulikud, aga väetile vastsündinule on vaevalised nii üks kui teine.

Mida jumalagajätt muud tähendab kui surma? Ent kas surm on jumalagajätt?