Tsitaadid — lehekülg 111

...ja painav minule on olemise sund.
Ma vihkan elu, ihkan hauaund.

Oh ilus hetk, oh viibi veel!

Kui elu nautimas mind näed,
siis võitnud on su võluväed.

Kui haigus, mille laps saab isalt,
on seadus koormaks inimsool.

Nii ihaldusest tuigun naudinguisse
ja naudinguis ma ihkan ihaldust.

Kui leiadki armu Looja silmas,
sa neetud oled siin maailmas.

Tõtt, karmi tõtt.

Mõjukus! Kas see, mu härra, pole siis midagi? Lollide austus, laste imetlus, rikaste kadestus, targa põlastus.

Pariisis leidub elegantseid inimesi, võib-olla provintsis kohtab karaktereid.

Sõna on inimesele antud oma mõtete varjamiseks.

Armastus! Millistest pöörasustest sa lased meil naudingut leida!

Katkendlikud laused, juhuslikud kohtumised muutuvad kujutlusvõimega inimese silmis, kellel südames pealegi leegitseb tuli, varsti vastuvaidlematuks tõendiks.

Milline naine — hulluks võib minna.

Raha ei saa Armastada, Raha ei hooli vastu.

Mälestus jubedast eilsest paneb mu hirmu tundma veel võõra homse ees.

Ilu — on teie loomus. Ta ei teki kosmeetikast. Kui teie sees puhkeb õitsele süütus, siis ta väljendub teie näol ja te muutute ilusaks.

Esimene pääsuke ei tähenda veel suve.

Reisija kõige raskem kandam on tühi rahakott.

Jumal, kes lõi meid ilma meieta, ei saa meid päästa ilma meieta.

Kõige rikkam on see, kelle lõbud on kõige odavamad.