Tsitaadid — lehekülg 11

Kuis sarnane on armastusekevad
aprilli heitlikule ilmale;
kord üleni ta paistab päiksesäras,
kord kaob see kõik taas pilve varjule.

Mõrv, mis ikka ilgem
on kõigest muust, kuid see on kõige ilgem
ja võõrikum ja loomuvastasem.

Mu süü on jälk, ta lehkab taevani,
tal lasub iidseim kõigist needustest —
oo vennatapp!

Ei salga,
et kohtus, kus on kaalul vangi elu,
võib vannutatud meheks olla varas,
kes kaebealustest on enam süüdi.

Kui liigub jutt, et parimaid me seast
vead vormivad, et väike osa halba
teeb hulga paremaks.

Aga ikka meilt nõutakse siin vastust. Õpetatud
saab vaevalt kätte veretöö, kui juba
see pöördub leiutajat nuhtlema
ja rangelt ausa käega õiglus tõstab

Käib sünget rada õigusmõist
ja sellest pääs on napp
ning tapab nõrku, vägevaid
ta sammu surmav rapp.

Mürk vanglaõhus paljuneb
ning alatu käib jaht,
kõik, mis on inimeses head,
siin kustub nagu taht,

Ei tea, kas seadus õiglane
või läbinisti väär,
kuid meie, vangid, teame küll,
et müür me ees on jääv,

Surmal on eeliseid:
voodisse sa jääda võid.
Ükskõik kus juhtud viibima,
surm tuuakse sul' tasuta.

Mina tean, mida naised tahavad: hulgaliselt inimesi, kellega rääkida.
Mida mehed tahavad? Nad tahavad palju sõpru ja nad tahaksid, et inimesed nende peale nii palju ei vihastaks.
Miks tänapäeval nii paljud inimesed lahutavad? Sellepärast, et suuremal osal neist pole enam suuri perekondi. Vanasti oli nii, et kui mees ja naine abiellusid, sai pruut endale rohkem inimesi, kellega kõigist asjadest rääkida. Peigmees sai endale rohkem sõpru, kellele lolle nalju rääkida.

Luule, mis ei tule tuulest
ega kuku käisest ka...
Luule, see on leekiv tõde,
veri sinu südamest,

Elu pole antud selleks, et muretult lõbutseda.
Ei, elu on võitlus ja sõjakäik.
Ta on headuse võitlus kurjusega,
õigluse võitlus ebaõiglusega,

Mõtelda, mis on õige,
tunda, mis on ilus,
tahta, mis on hea —
selles tunneb vaim mõistusliku elu eesmärgi.

Kui peaksin surema, siis mõelge minust nõnda:
on võõral väljal lapikene maad,
kus tubli põrm on mustas mullas
see paik on igavesti Inglismaa.

Kes kõrva kallab pirinaid?
“Nüüd, surres, kas näib maailm sulle
kui hädaorg täis pisaraid?”
Ei, auväärt isa, mitte mulle!

On paik, kus pärjat luuletaja süda tardub,
on paik, kus rõõmus pühak palveis hardub.
Ent lase vaiksel leinal malbelt kiduda:
Maa meeleheidet tüünusega ei saa siduda.

Ta sõber inimesele ja tõele,
ta sõber vanale, juht noorusele;
kui veel on maailmu, ta elab õndsuses,
kui pole, parimaks jääb praegune.

"Mis mõtet heitlusel — las hääbun noorena —
küll elatud ja armunudki oldud
peab mullaks saama see, mis mullast võetud.

Püha Peetrus istub paradiisi väravas,
tal võtmed roostes, tuhmunud on lukk:
on vähe kadunukesi käind sisse palumas.