Tsitaadid — lehekülg 10

Kui teha õunamahla vihma ajal õues, saab rohkem mahla.

Igaühelt tuleb nõuda ainult seda, mida ta anda võib./--/ Võim põhineb mõistusel.

Koolitunnistus ei tähenda midagi — alles elus näitab inimene, mis ta tõepoolest väärt on.

Hoolitse sina mõtte eest, küll sõnad hoolitsevad eneste eest.

Meie, mehed ja naised, oleme päikese lapsed. Me armastame valgust ja elu. Just sellepärast koguneme linnadesse ja külad jäävad aastattega järjest inimtühjemaks. Päeval, kui päike paistab ja Loodus me ümber on täis sagimist ja askeldamist, on lagedad mäeseljandikud ja paksud metsad meile täiesti meelepärased; kuid öösel kui emake maa on uinunud ning meie oleme veel ärkvel — oh, siis näib maailm nii üksildasena, ning meil hakkab hirm nagu lastel tühjas majas. Siis me istume ja nutame, unistame laternatest, valgustatud tänavatest ja igatseme inimese häälekõla ning inimelu ärevate pulsilöökide järele.

Tähtis pole mitte see koht, mida omame, vaid suund, kuhu liigume.

Rõõm ja hirm, et oled kellelegi väga vajalik, käivad käsikäes.

Mida suurem on takistus, seda suurem on ka kuulsus selle ületamisest.

Kõige kaunimad võidud on need, mis me saavutame iseenese üle.

Kus pole puudu tahtest, seal ei tule puudu ka võimalustest.

Kui tahad üht asja saavutada, siis tuleb sajast loobuda.

Elu kestab kaua, kui ta on täiuslik. Mõõtkem teda siis tegudega ja mitte ajaga.

Heategevus pole see, kui sa annad inimestele, mida sina tahad anda, vaid see, kui sa annad neile seda, mida neil vaja on.

Teesklust jätkatakse siiski lõpuni välja, inimesed jälgivad alati, mis mulje nad teistele jätavad ja püüavad mitte ennast näidata. Kui maski surma lähenedes veidi kergitataksegi, siis ei võeta seda kunagi täielikult eest. Siirus pole kunagi täielik. Inimesed võitlevad lõpuni, relvadeks elu jooksul omaks võetud salakavalus ja petmine. Kuni viimase hingetõmbeni eelistavad nad absurdset väärikust aina suuremaks kasvavale tõele. Nad keelduvad seda uskumast ja sellega leppimast ning eelistavad surra, elu sünnis mask ees.

Inimesed kardavad surma nagu lapsed pimedat tuba; jutud suurendavad laste loomulikku hirmu pimeduse ees, täpselt nagu täiskasvanute surmahirmugi.

Vanad mehed lähevad manalateele; noortele tuleb surm ise järele.

Võid valada pisaraid kurvastusest, et ta on lahkunud,
või naeratada, rõõmustades selle üle, et ta üldse elas.

Hea on surra enne, kui ollakse see tegudega ära teeninud.

Kui positiivsest küljest vaadata, siis on suremine üks neist vähestest asjadest, millega saab hakkama voodist tõusmata.

Te ei ole mulle mitte ainult pistoda rinda torganud, vaid seda nautimisi keeranud.