Tsitaadid — lehekülg 10

Mis õudne kogemus — kui jube piin —,
kui jälle kuuleb kõrv ja märkab silm,
kui tuikab veri soontes, mõte liigub ajus;
hing tunnetab ihu, ahelaid mis tajub!

Tunned sa maad, kus mirt ja küpressid
võrdkujudeks kõigel, mis eales seal toimub?
Raisakotka raev ja turteltuvi lembus,
sulamas kurbuseks, hullumas roimaks.

Kui õiglusmõõk käest kukub kuningal,
siis kuninglikku tiitlit kroon ei anna tal.
Saab nimest vari, ehteasi kroonist,
kui alamate käekäik pole kallim troonist.

Tean, et ma pole eriti praktiline inimene;
seadused ja muu säärane värk
on mulle kui kreeka keel,
ainult et kreeka keelt ma tegelikult oskan.

Võib ühel päeval juhtuda, et ohvrit vajate,
mul väike nimekiri on, mul väike nimekiri on
pisisulidest, kes peidus punkrites,
neid lihtne leida on, neid lihtne leida on.

Mu vastuväidetel on eesmärk õilis,
ma õigeaegselt selle saavutan
ja karistuse kuriteoga sobitan.

maailm mis ei hoia ja kaitse
naeruks teeb armastust
talle pole hinges meil varuks
kübetki halastust

Pole sõber igaüks kes hõikab sulle “Hõi!”
iga libe moodustis ei ole taluvõi
iga ilus tütarlaps ei ole Maarja-Liis
iga linn kus kõrge torn ei ole veel Pariis .

Võltskuulsuse
tinaraske
kassikuld

“Ma ei teadnudki, et trollid söövad kive,” ütles ta, enne kui sõnal sabast kinni sai.
“Miks siis mitte?”
“Kas te pole mitte ise kivist?”
“Oleme, aga sina oled lihast, ja mida sina sööd?”

Kobisin kööki ja keerasin kraani sorisema.
“Sorise kah, sõbrake,” ütlesin talle.
“Kas see tilkumine südant pahaks ei aja.”
“Tänan, pole viga,” vastas kraan viisakalt.

Nii mahendan ma õiglust
halastusega, just nagu enamik,
nad rahul täiesti ja sina õnnelik.

Kes näppab kukru mult, saab tühja-tähja,
mis teenib mind, siis teist, siis tuhandeid,
kuid see, kes varastab mu ausa nime,
see ise sellest rikkaks teps ei saa,

Ei halastust saa keegi sundida.
Kui leebe vihm ta langeb alla taevast
maa peale, tuues kahekordset õndsust —
ta õnnistab nii andjat kui ka saajat.

Kuid halastus on skeptrivõimust kõrgem,
ta troonib kuningate südames, on jumaluse enda tunnuseks:
siis maine võim on jumalale lähim,
kui õigust vürtsib arm.

Ei jumal ma — kui väga see mind vaevab!
Ma ainult tõuk, kes põrmus rada kaevab.
On põrm ta kodu, põrm on toiduks tal,
ja põrmu sureb ta teekäija talla all.

Mis mujal on, see minusse ei puutu.
Las muu maailm on karvupidi koos,
kui ainult kodus midagi ei muutu.

Üks ainult tung on tuttav sul,
teist ära iial põue lase!
Kaks hinge asuvad, ah, rinnas mul,
ja kahele on kitsas ainus ase.

Nüüd maa ja mets on vajund unne
ja kogu ilm on vaikust täis.
Meid valdab püha hirmutunne,
me parem mina ärkab meis.

Pead poisi uksel vahti?
Su neitsina
viib sängi ta,
seal aga sa