Kaunid sõnad hellalt paitavad inimhinge Kui vihmametsade lopsakas taimestik Nagu ahjust võetud rosinatega kringel Ja tornis kiikuv Vana Toomase tuulelipp
Sõnu tagasi võtta ilmaski pole võimalik Aga neid saab veel ilusamatega katta Sõnad ei lõpe otsa nagu Sõrve Sääre tipp Halbu sõnu ei saa igaveseks mulda matta
Andeks anda saab kurjaga tehtud kahju Tunnistades, et korraks eksinud su hüüd Inimlik nõrkus ei näita, et pea pistad ahju Selgitades teatad, vigu teha polnud püüd.
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid