Ma pigem suren häbist Kui ütlen, olen läbi Ma pigem suren valust Ja küsin Jumalalt Kas oli sellel alust Et tundsin häbi ja valu Et tundsin, enam ei talu Kartsin näpuga näitamist Kartsin, et pole midagi näidata Kui olen nõrk ja väeti Kui mind iseenda hooleks jäeti Kui elu rappis ja lootusetus külvas Süda valutas ja naabrimees ülbas Ma parem kõik enda sisse peidan Ja väliselt vihavõrgu kõige üle heidan Eks siis Jumal mind hiljem karistab, kui suren Aga oma sisemisest valust kõigi teiste jaoks olen üle.
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid