Vabandust, ma olen vihane Aga ma olen ikkagi normaalne Vabandust, mu himu on lihane Aga ma olen ikkagi normaalne Tahaks kõik saata sinnapaika Aga ma olen ikkagi normaalne Viha allasurumine edasi ei aita Sest ma olen ikkagi normaalne Tunnen vahel ängistust ja hirmu Aga ma olen inimene, mitte loom Ja oma emotsioonidega ma ei varju Sellega depressiooni ja haiguse loon.
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid