Miks põlgad mind, kuna olen valge? Miks mina sind, kuna sa ei ole? Miks kardad mind, kuna olen mees? Miks alandan sind, kuna sa ei ole? Miks vihkan sind, kuna sündisid piiri taga? Miks sina mind, kuna ei kõnele su keelt? Miks ei mõista sind, kuna kannad mütsi? Miks tahad mind tappa, kuna pea mul paljas? Miks loeb sulle, keda ma suudlen, kui mul huuled ei puutu sind?
Miks loeb sulle mu rasvaprotsent, ja mitte see, kes ma olen? Miks huvitab sind mu palganumber, ja mitte selle teenimisviis? Mis annab õiguse, mul arvustada sind ja sul mind?
Miks me hoolime asjadest, aga mitte nende saamisviisidest? Miks lubame reostada loodust, aga raevume kõrgete hindade pärast? Miks ei suuda me pead tõsta telefonist, aga pöörame pea, kui näeme hädasolijat?
Miks võib suitsetada pruuni, aga on keelatud roheline? Miks võib näost sisse ajada igast paska, aga on keelatud seened? Miks võib juua surnuks end ja teisi, aga ei või lennata Lauraga? Mis annab õiguse TEILE otsustada MINU elu üle?
Miks me ei hinda olemasolevat, vaid mõtleme ainult rohkemast? Miks me ei tee, mis meile meeldib, vaid seda, mis meeldib teistele?
Kas ma olen millestki valesti aru saanud või olen lihtsalt naiivne? Kas tõesti hoolime vaid sellest, mis näeme ja katsume, mitte sellest, mis tõeliselt loeb? Kas on tõesti lootestu loota?
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid