Esimest korda
vaatan endale otsa
ja mu kogu jõud on kadunud
polnud kunagi varem kogenud jõuetust
nüüd on see käes koos abitusega
koos nagu väikesed lapsed vedelevad nad mu käte otsas
väsinud kõndimast pikast teest
virisedes, nuttes ja karjudes
taotledes söögipausi, mangudes puhkepeatus
ei, ma ei anna
ma kardan
abituse ja jõuetusega koos õhtuseid uulitsaid kõndida
nad ei tea, kuhu poole ma kaldun
nad ei kaitse, ei toeta mind
nad on veel lapsed, tean
ja kiirustan sammu