ma ei ole inimene ma olen loom kes kriibib oma tervaid küüniseid mööda uksepiita kräunudes, mäugudes, et sa ei läheks oodates taaskohtumist mis võib tulla võib ka mitte tulla sa ei ole veel kinkinud mulle mu esimest elektrilist kaelapaela aga kui saaksin selle oleksin juhitav kui marionett-kass-nukk
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid
Elan selles ilus,mille pintsel on jätnud. Selles varjudeta vikerkaares,rikkusi täis aardekastis. See looklev joon,mis siin jõeks on saanud. Püüan sealt kala,leban soojuse kiires,