Minu hingelind konutab lukustatud sisemuses lennuvõimetuks kärbitud tal tiivad unistades kujutlusvõimetes vabadusest päikese poole kutsub soojus minu hingelind noor ja väeti veel kosuma elukogemustest peab lootus ühel ilusal päeval õnn ravib terveks tema langustest katkised tiivad.
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid