Elu
Kirjutasid ise? Lisa oma luuletus →
Kuidas tahaks, et Sa teaks, et ma hoolin
Juba ammu, ma ei vali enam pooli
Olen Sinu ja teisi ma ei näe
Palun hoia mu ümber oma käed
Homne on homne päev
Eilne on unustatud vaev
Kõik, mis meil kättesaadav
On tänane soovide kaev
Elu õpetas mulle,
et lase lahti kui hoida ei jõua
lase lahti, kui haige teeb
kui valu toob,
Mis paneb päikese tõusma ja loojuma,
mis muudab ema juuksed halliks,
mis paneb pilved taevas liikuma,
mis teeb inimesed üksteisele kalliks?
rahu oma südamesse soovi
uskumustest kinni lase sa
kõik manifitseerub kui usud,
et kõigeks võimeline oled sa
ma iial ei unusta su siniseid silmi
külma varahommikut
kontskingade klõbinat
kohvrite masendavat raskust
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään
tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt
seda serva, mis klaasina kriipimas hinge
nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
Näe, mäletan, kuid vanust polnud palju
Oli sügis öö, ja mullast lõhnas kesa.
Üks ainus mõte peas, sääl nagu kalju
Üks unistus mu pähe teinud pesa.
Kõik mu sõbrad on haiged,
Hetkedest ja mälestustest.
Ja heategevus õmmeldud koos valedega,
ja siiani me loodame,
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta
enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi
need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid
omaette ühinemise soove haudusid