Ei näe ma tulevikus tuld, ei minevikus rahu. Ei tunne tulist tunnet veel, See minusse ei mahu. Aeg liigub ruumis ajatult, Ma karjun karjet kajatut. Ma mõtlen mõtet mõttetut, Ma karjun üsna hääletult. Ei tule tegevusest tegu, Ei näe ma tehtul mingit nägu. On keegi rebind näo mul eest, Ma justkui külmalt põleks seest. Ei jää must käies maha rada, Ei näe ma sihti enda ees. Ei ole jälgi minu taga Ei ole tahet minu sees.
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid
Elan selles ilus,mille pintsel on jätnud. Selles varjudeta vikerkaares,rikkusi täis aardekastis. See looklev joon,mis siin jõeks on saanud. Püüan sealt kala,leban soojuse kiires,