Surun Su alasti keha pikali maha, tean täpselt mida teha, vaiki - muidu saad taha. Jah ma olen paha aga tean, et seda tahad. Tule siia, las ma imen Su tutti, ajee, ma leidsin omale luti. Las ma limpsin seda nati veel ainult suti, no nüüd on putsis, see polegi Sina musi - hoopis mingi muti. Vaata ette, saad veel tunda tõelist meest, kepin sind tagant ja eest, masseerin sind mõnuga seest, me hetkegi ei puhka, musi ära maha jää reest. Nüüd kepin Su korralikult läbi, me tundma ei peaks sellepärast häbi, pohhui, et suvaline tüüp meid vallatlemas nägi. Su kiimas tutt mul kõvaks ajab, väljas on pime, külm ja sajab, tühi tuba me oigetele vastu kajab. Natuke veel ja siis ma lõpetan, "lükka sügavamale," Sa mind õpetad. Mu keha roidund, imetlen Su tussi, peab tõdema, sai tehtud korralikku nussi. Anna andeks musi, keerasin luuletuse vussi :(
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid
Elan selles ilus,mille pintsel on jätnud. Selles varjudeta vikerkaares,rikkusi täis aardekastis. See looklev joon,mis siin jõeks on saanud. Püüan sealt kala,leban soojuse kiires,