Olge tasakaalukalt elust üle – ärge peljake õnnetust ja ärge igatsege õnne, sest niikuinii ei kesta kibedus igavesti ega saa magusa mõõt täis. Aitab ju küll, kui külm teid ära ei võta ja kui nälg ja janu ei kärista teie sisikonda. Kui teie selgroog pole murtud, kui teie mõlemad jalad suudavad käia ja mõlemad käed painduvad, kui teie mõlemad silmad näevad ja mõlemad kõrvad kuulevad – miks peaksite te siis veel kellelgi kade olema? Milleks? Teiste kadestamine hävitab kõige rohkem meid endid. Hõõruge oma silmad selgeks ja peske puhtaks oma süda – ja hinnake üle kõige neid, kes teid armastavad ja on teie vastu heatahtlikud. Ärge solvake neid, ärge riielge nendega, ärge iialgi lahkuge neist vihameeles; te ju ei tea, võib-olla on see teie viimane tegu enne arreteerimist ja te jäätegi niisugusena nende mällu!