ma olen väsinud korjamast vihtasid sügisel kui okstel ammu puhul enam lehti ma olen väsinud elamast reeglite järgi mis enam ammu mu puhul ei kehti miks läheb kõik tegu sinna vanasse kaevu miks ajab see ümbrus mind nõndaviisi raevu tahan pilvepeal hullata ja moosiga kooki tahan mängida klaverit ja lugeda nooti aga masendus sellest et elu ei voola et sööma pean sööki, kus ei ole soola kui unistasin koogist ja närin kotletti eh, peaks vist mängima vene ruletti...
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid
Elan selles ilus,mille pintsel on jätnud. Selles varjudeta vikerkaares,rikkusi täis aardekastis. See looklev joon,mis siin jõeks on saanud. Püüan sealt kala,leban soojuse kiires,