sa ära vaata mu poole kas sa siis ei näe olen murendiks kukkunud siia köögipõrandale katkiste lauanõude vahele olen nõder ja segane pahurdavalt põdur kui otsin asu ja radu väljapool masenduseteed
olen rändur aina katkisemaks kulunud on mu elupaun silmadki kottis ning riidedki räbalad sokkides augud ja kuues on kirp
seiklen üksinduse katkisel laevul
hiidvaikseks jääb keelpillikvartett ja veel mängige hoogsalt, see poogen ei liigu veel nii vist see austerlanegi teadis mis on menuett
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid