kord saab sinustki muld nagu minugi sees on lubi need paekalda rohtunud rannikud ja mere kalda luitunud rannad need meenutavad kõiksust ja algust mis täitmas nüüd südant ja meelt
kõik, mis alguse sai kord ammu neid lubajana hoida ei saa vaadates tagasi kiirendan sammu aeg minust kisub kord keha, kord maa
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid