Tuul toob kusagilt külmi pritsmeid... on need vihmast...või mereveest?... Kerge viipega kuivatan ripsmed... laulab bänd, et on lill rohu sees... Tantsupõrand on paaridest tulvil... tümpsumüras kaob kajaka "kriiks..."... kaldavees tühi džinnipurk hulbib... paistab, pidu vaid hoogu saab siit... Ja siis äkki, näib, aeg on peatun`d... oled sina, veelkord sina...ja ma... on su käed, mis mu ümber on seatud, jahe põsk, millel toetuda hea... Ma ei tea, on see unes või ilmsi... süda ikkagi metsikult taob... ma ei tahagi avada silmi... kardan vist...et see lummus kaob...
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid