Me ühtsed olema peame,
Oma mõtteviisi vastavaks seame.
Keegi ei haugu, keegi ei ülba,
Keegi kehtestatud korrale ei sülga.
Individuaalsust ei salli me,
Sellest ülematele ette kanname.
Kuid see on vaid mõte, see on vaid soov,
Sellise kesta ma ümbergi koon.
See pole reaalsus,
Vaid pelgalt visuaalsus.
Süda sees karjub -
Miks hoiad mind varjul?!
Pole võrdsena sündin’d me,
Miks seda siis teeskleme,
Kunstlikku võrdsust promoteerite,
Meie talente saboteerite?
Miks reaalsust te mahendate,
Keskpärasusse meid aheldate?
Laske meil sirutada tiibu,
Las nad meid kaugustesse viigu!