Hoia ja kasvata, mis kindlalt käes Lase lahti, mis tahab minna kõigest väest Kuidas näha, mis minekuks on loodud... Kui hakkad tühja rabelema nagu poodu Ainus pääs poomisest on panna jalad maha Ja öelda, las läheb, minejat ma kinni hoida ei taha Tahan seda, mis juba siin ja jäämiseks loodud Tahan seda, mis juba elukandikul ette toodud
Kui muusika lõppeb ning vaikusesse jään tunnen pigistust rinnus, sest näen seda äärt seda serva, mis klaasina kriipimas hinge nõiun kolme tilka verd, see maha võtab pinge
kõik su tolmused mõtted asetasin kausta enda mõtete kõrvale, enda omadest eraldi need mõtted seal teineteisele otsa põrnitsesid omaette ühinemise soove haudusid