Tsitaadid — lehekülg 96

Riskantne asi on see armastus esimesest silmapilgust,kui temake pole veel näinud tema tšekiraamatut, aga tema pole näinud temakest lokirullidega.

Ma vihkan neid, kes mulle vastu hakkavad, ja põlgan neid, kes mind teenivad.

Valetada võib ainult armastatud naisele ja politseinikule, kõigile teistele tuleb rääkida tõtt.

Võitjad ei usu juhusesse.

Inimene unustab oma süü, pihtides seda kellelegi teisele, see teine tavaliselt ei unusta.

Iga religiooni pooldajate seas moodustavad usklikud erandi.

Minugi pärast, armastage oma lähedast nagu iseennast. Kuid esmalt armastage ennast.

See, kes pole võimeline armastuseks ja sõpruseks, teeb tõenäoliselt panuse abielule.

Ajalugu on vale, milles on ühiselt kokku lepitud.

Võlurid ei usu jumalatesse samamoodi nagu enamik inimesi ei pea vajalikuks uskuda näiteks laudadesse. Nad teavad, et need on olemas, nad teavad, et neil on eesmärk, nad on arvatavasti nõus, et neil on koht meie hästikorraldatud universumis, aga nad ei mõista miks nad peaksid uskuma või käima ringi ja hüüdma: “Oo suur laud, ilma kelleta pole meid olemas!”

Kultuur sünnib inimese kohtumises maailmaga.

Mis üldse lapsepõlvest alles jääb? Unenäod, milles sa jõuad oma esimesse koju ja püüad ust avada, kuigi tead, et seal kedagi ei ole? Ja oled uuesti nii väike, et ei ulata lingist kinni võtma. Lõhnad? Või see juba hetk lasteaias, kui kõik on magama jäänud, aga sina püsid kogu “vaikse tunni” oma asemel ärkvel, sest oled äkki aru saanud, et kunagi tuleb surm. Päriselt.

Talle meeldis õhk, mis oli natuke ilma näinud, oli inimesi tundma õppinud, õhk, mille sees oli elatud.

Sa ostad mööblit. Sa ütled endale, et see on viimane diivan, mille sa oma elus ostad. Sa ostad diivani ära ja oled paar aastat rahul et ükskõik, mis ka valesti läheb, diivani asi on mul korras. Siis õige serviis. Täiuslik voodi. Siis kardinad. Vaip.

Kujutlus, et lihtsus on barbaarne ja keerukus kõrgelt arenenud, on primitiivse kultuuri tunnus.

Meid ahistab sõnade kohutav piiratus. Neid on tõesti nii vähe ja me peame kasutama ikka ning jälle samu sõnu, isegi kui nad alati ei kanna sama tähendust või mõtet.
Ütled, et armastad banaani-jäätisemagustoitu, aga sa ei pea kindlasti silmas sama, kui ütled, et armastate teineteist.

Inimkonna suurim küsimus pole see, millal sa õpid, vaid millal sa käitud õpitule vastavalt?

Ülistage oma praegust olekut, aga ärge mõistke hukka seda, kes te olite eile, ega välistage seda, kelleks võiksite saada homme.

Ära välista uue tõe võimalikust sellepärast, et vana tõde on sulle mugav. Elu algab sealt, kus sinu mugavus lõpeb.

Usk, et sul ei saa olema mingit asja, on sama, kui selle asja mittesoovimine, sest tulemus on üks.