Tsitaadid — lehekülg 91

Lahkudes tuleks alati külvata ettekääne tagasitulekuks.

Tõeliselt päästetud on vaid see, kes pole iial hädaohus olnud.

Maailm eksib, kui ta arvab, et pidu ei saa vaikselt pidada ja et see ei või lõbus olla. Suu asemel võivad laulda ka silmad ja kokku võivad lüüa ka pilgud. Ning hing võib hüüda tummi tooste.

Aastaajad vahetusid väärikalt nagu väsinud juhid karja ees.

Mina sobisin nende hulka, justnagu oleksingi ma nende hulgast, ainult vahepeal lahkunud, et mujal sündida.

Tegelikult on tal vedanud: ta võib väita, et teeb tööd kohtades ja asendites, mis näivad täieliku puhkusena, või tegelikult pigem on tal selline häda: ta tunneb kohustust vahetpidamata töötada.

See on teine asi, mis mulle piste ahtrisse torkab. Nimelt see, kui sa oskad hästi kirjandit kirjutada, sulle aga hakatakse komadest rääkima. Et sa mõtleksid, et ainsaks põhjuseks, miks tema kehvasti kirjandeid kirjutab on see, et ta paneb kõik komad valesse kohta.

Mind loksutab raamatu juures kõige enam see, kui oled ta läbi lugenud ja siis soovid, et autor oleks su kõige lähem sõber ja sa võiksid talle helistada, kui sul selleks tuju tuleb.

Me kõik kardame surma ja klammerdudes oma elu külge, kaotame me võime tunda tast lihtsat ja sügavat rõõmu.

Kui arhailine inimene oli võimeline midagi uut kogema ka lihtsa monotoonse laulu kaudu, siis tänapäeva inimene vajab selleks vähemalt LSD-d.

Majandus on inimese heaks, mitte vastupidi. Majandus pole mingi jumal, mida inimesed teenima peavad.

Ma pole iialgi, ei iialgi kellelegi sellest rääkinud, aga enne Tyleriga tutvumist tahtsin ma endale koera osta ja panna selle nimeks Seltskond. Vaat nii täbaraks võib elu kiskuda.

See on unetus. Mõtted on öö läbi eetris. Sa mõtled öö läbi: kas ma magan? Kas ma olen maganud?

Suru mulle relv vastu pead ja värvi mu ajudega seinu. Väga tore, ütlen ma. Ausalt.

Vastavalt iidsele Hiina kombele, mida me kõik oleme televiisorist õppinud, on Tyler Marla eest igavesti vastutav, sest Tyler päästis Marla elu.

Inimene ei teeni ühegi muu olendi huve peale iseenda.

Te lükkate midagi tagasi, kuid kui te lükkate tagasi ilma vihata, siis ei ole see sõltuvus; kui te teete seda vihas, siis see on sõltuvus. Te saate midagi ja saades:“O,o,o!” te kogete rõõmsat erutust, siis see on sõltuvus. Kõik, mis te saadate korda vihas või erutuses, kutsub esile muljed meeles ja see on sõltuvus.

Ent seni kui on elu, otsib ta endale teed, tehku see, mis minus “mina” ütleb, seda või mitte.

Euroopa vajab Pearut ja Andrest, Paul Aristet, Jaan Einastot ja Endel Lippmaad, mitte Eestis villitud kokakoolat.

Inimene on ainult nii hea nagu see, mida ta armastab.