Tsitaadid — lehekülg 9

Keda ma siis veel peaksin täis olema, kui mitte iseennast?

Möödunud armastus on kõigest mälestus. Tulevane armastus on ettekujutus. Ainult siin ja praegu saame armastada tõeliselt.

Kunagi ei teinud ta seda viga, et oleks hakanud oma vaimset arengut, mingi usu või õppesüsteemiga tõkestama.

Õpetaja on oma õpetusega edukas siis, kui õpilased temast aru saavad ja teda austavad. Samamoodi saab hobusemees õppida hobuselt ainult siis, kui ta teda elusolendina austab ja armastab.

Inimene, kes ei õpi, kobab pimeduses nagu öine teekäija.

Tõde on nagu vesi janusele. Veel ei ole maitset, värvi ega lõhna, aga temata ei ole elu.

Maailma hädad tulevad sellest, et rumalad on liiga enesekindlad ja targad on täis ebakindlust.

On pikapeale raske olla uudishimulik ainult meeltega ja mitte mõistusega.

Edu näib suurelt jaolt seisnevat vastupidamises seal, kus teised on loobunud.

Teda võlus üksnes surm, kelle mooniõisi täis sülle kõik inimesed kord puhkama heidavad.

Väljaspool meie mõistust ei ole olemas minevikku, olevikku ega tulevikku.

Tähed pole kõikidele inimestele mitte ühed ja samad. Neile, kes rändavad, on tähed teejuhiks. Teistele on nad lihtsalt tulukesed.

Elu on nagu ilus meloodia, ainult et sõnad on segamini aetud.

Hetkel, mil jääd mõtlema, kas sa inimest armastad või mitte, oled igaveseks lakanud teda armastamast.

Me peame järjest pidama silmas õige ja väära proportsiooni küsimust. Selles on moraali tuum. Selles on eetika ja ebaeetika kaalukeel. Me peame alati küsima: kas hea, mida me taotleme, on küllalt suur, ja halb, mille abil me seda taotleme, küllalt väike, et hea, mida me taotleme, suudaks lahustada halva, mida me kasutama, enese olematuks?

Aeg ei loe midagi. Üks päev võib tähendada palju, ja hulk aastaid mitte midagi. Ainult seal, kus seisavad arengu viidapostid, on toimunud midagi, mis jääb.

Rasked ajad on parimad õpetajad.

Kui ma tajun, et ta on läinud, võibolla igaveseks, siis avaneb mu all suur tühjus ja ma tunnen, kuidas ma kukun, kukun, kukun sügavasse musta põhjatusse. Ja see on hullem kui pisarad ja sügavam kui kahetsus või valu või kurbus, see on kuristik, kuhu heideti Saatan. Seal puudub tee väljaronimiseks, pole ühtegi valguskiirt ega inimhäält ega ühtegi inimkätt, mida puudutada.

Püüdes teistele õnne anda, saame ka ise õnnelikuks.

Elu ja surm pole suur vastuseis, vaid suur ühendus.