Tsitaadid — lehekülg 86

Neid oli tõepoolest huvitav jälgida, kui te minust õigesti aru saate. Aga omamoodi tegi see mind kurvaks ka, kui ma mõtlesin, et mis nendest kõigist küll saab. Tähendab, pärast keskkooli ja kolledži lõpetamist. Võis arvata, et suurem osa neist abiellub igasugu tuhmide tüüpidega. Meestega, kes räägivad ainult sellest, mitu miili nende neetud masin ühe galloni bensiiniga maha sõidab. Meestega, kes lapsikult solvuvad, kui nad saavad sinu käest lüüa kas golfis või mõnes pingpongitaolises tobedas mängus. Meestega, kes on alatud. Meestega, kes ei loe ühtegi raamatut. Meestega, kes on väga tüütud..

Surra homme on sama hea, kui surra mis tahes päeval.

Kui lubada midagi, mida veel pole, kaob teil soov seda saada.

Mul on võimalus viia oma unistused ellu, ja see teebki elu põnevaks.

Naisi tuleb jumaldada või nad maha jätta.

Ma olen optimist, kuid ometi mitte sedasorti naiivne optimist, kes usub tsivilisatsiooni arenevat täiuse suunas, samas kui ta ilmselt muutub üha ebakindlamaks. Kuid ma usun inimesse rohkem, kui enamik seda arvatagi oskab. Ma näen teda peaaegu jumalusena.

Enamik meist on potentsiaalsed mõrvarid. Kuid samas ka potentsiaalsed kirurgid, põetajad... Komplitseeritud sotsiaalse süsteemi tõttu aga puuduvad meil võimalused tõeliselt patustada või elada tõeliselt vooruslikult.

Üksnes võrdsed inimesed saavad midagi jagada, muidu on ühel kõik ja teisel mitte kui midagi.

Selles elus teatakse haruharva, kas keegi kannab maski või on selle eest võtnud. Ja millal kanname ise maski ning millal mitte? Elu karneval on pöörane tants. Me naerame ja nutame, loodame ja eksime, vihkame ja armastame selles kirevas ringmängus, aga kas me tunneme ennast ja teisi? Maske on nii palju, kes suudaks nende rägastikus teed leida?

Kui üksildased on inimesed, kes näevad asjade taha, ja kui kaugele jäävad nad teistest, neist, kes longivad välise elu lärmakal teel.

Headus on kõrgeim, milleni inimene võib jõuda, sest selline on ka jumala olemus.

Elavad ja surnud – neis kajastub üks ja seesama ning kõikehõlmav eksistents.

Sinu maine keha pole midagi muud kui kleit, mille sees on hulga peenem kleit ja selle peenema kleidi sees oled sina ise.

Haridus on suurepärane asi, kuid seda, mis on teadmist väärt, ei ole võimalik õpetada.

Ainus, mis segab õppimist, on haridus.

Kes avab kooliukse, suleb vangla oma.

Inimene on saladus.

Häda on selles, et kui sa oled pealik, pead mõtlema, pead olema tark. Aeg aga kihutab takka, ja sa pead huupi tegema mingi otsuse. See kõik paneb inimese järele mõtlema, sest mõte on väärtuslik asi, sellel on mõju...

/--/ inimesed pole kunagi päris need, kelleks sa neid pead.

Mõistke draamat kõiges, mis toimub maailmas. Kui keegi on teie peale vihane, ärge jääge sellesse kinni, lihtsalt vaadake seda. Öelge: “Hästi.” Võtke see vastu.