Tsitaadid — lehekülg 83

Mida tühjem aeg on, seda kiiremini ta möödub. Mõtteta elud kihutavad mööda nagu varjud, mis sinu jaamas ei peatu.

See polnud muud kui vaimutugevus, mis tuleb appi vaid neile, kes — parem hilja kui mitte kunagi — on leidnud elus mingi eesmärgi ja püüdlevad selle poole erilise raevuga, et tulutult raisatud aega kuidagi tasa teha.

Elu ei paku teistkordseid võimalusi, välja arvatud võimalust kahetseda.

Sugenes vaikus- selline, mis märkamatult halle juukseid kasvatab.

Saatus passib tavaliselt siinsamas, järgmise nurga taga, aga koduvisiite saatus ei tee. Teda tuleb ise otsima minna.

Ainuke arvamus, mis siin ilmas tõeliselt kanda on kinnitanud, on eelarvamus.

Kingitusi tehakse kinkija rõõmu, mitte saaja teenete pärast.

Mitte ealeski polnud ma tundnud, et üks lugu mind niiviisi vangistab, ahvatleb ning endasse haarab, nagu selle raamatu puhul. Seni ei teadnud ma, mida tähendab lugemist nautida, avada uksi, mis su hinges avanevad, anduda kujutlusvõimele ning keele ja loomingu ilule ja salapärale. See on varjude maailm ja salapära, mis on harvaesinev hüve. See raamat õpetas mulle, et lugemine suudab panna mind jõulisemalt elama, anda mulle tagasi nägemise, mille olin kaotanud.

Saladuse väärtust mõõdetakse nendega, kelle eest seda tuleb hoida.

Vähesed asjad jätavad lugejasse nii sügava jälje kui esimene raamat, mis tõeliselt südamesse läheb. Need esimesed kujutluspildid, nende sõnade kaja, mille arvame olevat ammu seljataha jätnud, saadavad meid terve elu ning tahuvad meie mällu palee, kuhu me varem või hiljem jälle tagasi pöördume.

Harjutamine teeb heaks harjutajaks. Meistriks sünnitakse.

Lootus teeb inimese pardipoja sarnaseks – teeb ta valmisolevaks järgnema esimesele liikuvale objektile. Valmis jäägitult, tingimusteta armastama. See valmidus on kõikemattev.

Kõik, kes on seda kunagi proovinud, teavad, kui võimatu see on. Pole midagi raskemat kui olla isikupäratu. Sest tavaline inimene on müüt, illusioon. Seetõttu polegi kunagi võimalik tavaline olla. Aga nii pole ka võimalik päriselt eriline olla.

Inimese suurimaks õnnetuseks on see, et ta seedib kõik imekiirelt läbi, kas olgu see usk, lootus, armastus või jumal ise.

Iga tänane hetk on väärtuslikum kui homse unistused, sest liivaküngas on igale valmis seatud ja sa pead oma ülesannet täitma juba täna.

Sa kastad oma lille, et ta kauemini õitseks, miks ei kasta sa oma rõõmu ja armastust, et ta ei närtsiks juba järgmisel päeval? Miks oled avanud kõik oma südame uksed, et kurjus ja kahtlused jooksevad sinna nagu talvised tuisud sisse, aga usust ja lootusest pöörad näo kõrvale, nagu oleksid näinud mõnd inetust?

Inimene peab teadma, et midagi ei andestada ja midagi ei tõmmata süütegude nimistust maha.

Inimene algab sealt, kus on leib. Leivata inimene on aga alaväärtusekomplekside armetu vinegrett, sest oma loomult on ta nagu pajuvits, mis hakkab kohe seal painduma ja värisema, kus tunneb maakamara all vee jooksvat.

Kauneid põhimõtteid rakendatakse vaid enese huvides ja oma riigis.

Õnn läheb ikka visa trügijaga ühes.