Tsitaadid — lehekülg 82

Ent kirjutamine on vaikimise peenem vorm.

Ja seda öeldes ei vaadanud ta mulle otsa. Sest tal oli vastik mu peale vaadata. Keegi ei tahtnud vaadata, kas mõistate?, nad tahtsid sõda võita, aga nad ei tahtnud sõjale näkku vaadata.

Ta selgitas, et keegi ei pea arvama, et on üksi, sest igaühes elab edasi nende veri, kes talle elu on andnud — see aga ulatub tagasi aegade hämarusse.

Sest tõelisel andel on vastused valmis juba siis, kui küsimusi ei olegi veel olemas.

Kui armastad kedagi, kes sind armastab, siis ära kunagi paljasta ta unistusi. Sest suurim ja meeletum neist oled sina.

Kes teatud asjade pärast mõistust ei kaota, sel polegi mõistust, mida kaotada.

Hea plaan pole mitte see, mille tagajärjel keegi võidab, hea plaan on see, kus keegi ennast kaotajaks ei pea.

Kirjaniku õnn on omada ideed, mis suudab muutuda tundeks, ning tunnet, mis suudab muutuda ideeks.

Luuletamine tähendab võõra elu läbi oma elu elada.

Või on poeesia võib-olla inimese haigus, nagu pärl on ainult haiguslik produkt, mille all pärlkarp kannatab.

Tavalisest neurootikust eristab kirjanikku see, et ta tunneb kergendust oma mõtete, tunnete ja elamuste kirjapanekust. Kirjanikul on otsene vajadus oma teadvustamatuid komplekse kirjutamise teel lahata ja välja elada.

Kui valid ühe võimaluse paljudest, siis kustuvad kõik ülejäänud nagu küünlad, justkui poleks neid olemas olnudki. Aga kõigi võimaluste säilitamine tähendaks teha mitte midagi.

Michael ei suutnud meenutada, et ta isa oleks kas või kordki pillanud sõna surma kohta — nagu oleks don austanud surma liiga sügavalt selleks, et tema üle filosofeerida.

Tal oli rohkem mõistust ja julgust kui teistel meestel, ehkki tal polnud kunagi olnud võimalust seda mõistust ja julgust käik lasta.

Surra jõuab alati.

Liialt mõeldes ei oska enam kellegagi rääkida ka, ainult muigad lollakalt.

Lugemise kunst on kahjuks välja suremas, sest see on väga isiklik kombetalitus; sest raamat on peegel ja me võime sealt leida vaid seda, mis on meis juba olemas; sest lugemisse paneme kogu oma mõistuse ja südame ning see oskus muutub iga päevaga üha haruldasemaks.

Kuni meid veel meenutatakse, oleme elus.

On hullemaid vanglaid kui sõnad.

On öeldud, et kokkusattumused on saatuse armid. Aga kokkusattumusi pole olemas- me kõik oleme vaid oma alateadvuse marionetid.