Tsitaadid — lehekülg 79

Asjad ei seostu iseenesest. Kõik sõltub sellest, mida sina seostada suvatsed.

Ta teadis, et kõik on veel ees. Kuid mitte iial ei teadnud keegi, mis on veel ees.

Sest armastus ei sünni värssidest, vaid inetust ja võimsast äraelamisest selles maailmas, millest me nagunii ei pääse.

Ja ta veenas end jälle, et tema aeg ei jookse tühja, et ta peab selle aja üle elama, et ellu jääda, ja et see ongi elu.

Mispärast peavad riike valitsema röövlid ja puupead, mitte aga filosoofid? ... Ei, valitsema peaksid tõesti targad ja kohenud mehed, kes selleks on juba algusest pealt ära valitud ja ette valmistatud.

Ma olen näinud inimesi, kes oma põldu ja heinamaad harisid, kel oli raha pangas ja aidad vilja täis, aga kes elasid suitsutares ja maja ümber kasvasid ainult nõgesed. Mis rõõm oli neil üldse oma elust?

Ainult see ja mälestused, mis on olnud ilusat, mida istutame oma aeda nagu lilli ja mida kastame hoolikalt, et oleks meil selle haua kohal, kus puhkab minevik, vähemalt üks õitsev peenar.

Dulce est desipere in loco – Hea on unistada õigel ajal.

...puudus see, mis noort inimest kõige rohkem vormiks – teiste omavanuste seltsimehelik kamp. See võis olla halb ja ebameeldiv taluda, kuid sel oli ka oma hea külg – Juulius Kilimit säilitas vähemalt oma parema osa – oma põhimõtted.

Ka kõige heledam tuli võib varakult kustuda, kui teda miski ei toida. Peab olema tugev unistustes, suur unistaja, et ainult neist toitu saades oma leeki alles hoida ja eluaeg uneskäija kombel tegelikkusest läbi rännata.

...Mispärast ta ise pooliti ja ta poeg täiesti halvale teele on läinud, nagu pojad ikka seda täielikult teevad, mida isad ainult poolikult.

Teiste autus ei õigusta veel meie üleastumisi.

Jah, kui kuuleks veel kordki seda mängu, mida ta sel ajal ei osanud küllalt hinnata, küllalt enesesse neelata, nagu me kunagi ei oska õiget õnne siis taibata ega haarata, kui ta meie oma õues viibib!

Kuid ongi vahest parem nii, kui inimesed mõnikord ka üksteisest mööda räägivad ja sellega kumbki oma hingerahu alal hoiavad.

Mis oli siin õieti häbeneda – ka suured mehed olid kindlasti oma nooruses armastanud! See oligi armastus, mis tiivustas mehi suurtele tegudele ja tegi nad veel õilsamaks, kui nad juba loomuldasa olid.

Miks pealegi ei võinud see kauge poolmuinasjutuline maa saada talle armsaks nagu isamaa, kui ta tõeline isamaa oli nii hall ja rõõmuta, et teda ei näinudki?

...kuid pikapeale tundus, nagu muutuks ka headus koormaks, ja kui mitte teisiti, siis koormas see mingi süütundega, et kunagi ei saa olla teise headuse vääriline, et kunagi ei jõua samaga tasuda ega isegi mitte küllaldaselt tänulik olla.

Õppige seda tõsiselt võtma, mis on tõsiselt võtmist väärt, ja muu üle naerma!

/--/igasugune kõrgem huumor algab sellest, et omaenda isikut enam tõsiselt ei võeta.

Paljud pühakud olid alguses suured patused, ka patt võib olla tee pühadusele, patt ja pahe.