Tsitaadid — lehekülg 78

Hoopis hirm on ebaloomulik. Välk ja kõuekõmin on ebaloomulikud. Sellisena nagu need asjad on, ei kannata me neid välja. Me teame liiga palju. Sellepärast meil tulebki abi otsida mahasurumisest, kompromissidest ja maskeerimisest. Niimoodi saame universumis ellu jääda. See on loomulik.

Kui me õpiks hirmust jagu saama, siis võiks me igavesti elada.

Kui sa vanaks jääd, siis hakkab sulle tunduma, et sa ootad midagi, aga sa ei tea, misasi see on. Muudkui paned ennast valmis, seisad akna juures ja vaatad välja.

Kui surm paistaks vähem veider ja talle pööratakse vähem tähelepanu, siis sa tajuks oma isiksust seoses surmaga palju vähem, ja ka hirm muutuks väiksemaks.

Sa peaksid endalt küsima, kas kõigel, mida sa siin elus teed, oleks sama ilu ja tähendus, kui poleks lõppjoont, viimast piiri.

Tegelik jõud on hoopis igapäevastes väikestes väljakutsetes ja hirmudes, meiesuguste lihtsate inimeste käes.

Kui surma hakatakse graafiliselt kujutama, nii öelda tsiviliseerima, siis tajud sa enda ja oma olukorra vahel õõvastavat eraldatust.

Surnute võim seisneb selles, et me usume et nad näevad meid koguaeg. Surnud on kogu aeg kohal.

Ja et kinni võtta, selleks tuleb enne lahti lasta.

Inimesed poleks ennast iial ehtima hakanud, kui nad kõik oleksid erakud või pimedad.

Igaühele mõistetakse tema usku mööda ning kõik läheb nii, nagu on õige, sest selle peal püsib maailm.

Ära kiindu kellegisse liialt, see takistab sul maailma nägemast.

Surm on käsutäitja. See, kes tuleb meile järele, siis kui kõrgemal pool otsus vastu võetud. Öeldakse, et surm ei vali. See on õige. Ta ei vali, sest valik on juba ammu ära tehtud. Siis, kui inimene polnud veel sündinud, otsustati tema surm. Surm ja saatus.

Praegu pole sa mulle muud kui üks pisike poiss, täpselt samasugune kui sada tuhat teist väikest poissi, ja mul pole sind tarvis. Ning ka sinul pole mind tarvis. Mina olen sulle rebane nagu sada tuhat teist rebast. Aga kui sa mu taltsutad, siis on meil teineteist tarvis.

Kui sa vaatad öist taevast, siis sellepärast, et mina elan ühel neist, näib sulle, otsekui naerataksid kõik tähed. Sina saad endale tähed, kes oskavad naerda.

Deemonite abiga ei saavuta midagi, ei olegi mingeid deemoneid. Igaüks võib võluda, igaüks võib oma eesmärgile mõelda, kui ta oskab oodata, kui ta oskab paastuda.

Kõik on tänulikud, kuigi neil endil oleks õigus tänule. Kõik on alandlikud, kõik tahaksid meeleldi sõbrad olla, meeleldi kuuletuda, vähe mõelda. Inimesed on kui lapsed.

Kõik see oli alati olemas olnud, aga tema polnud seda näinud, teda polnud siin. Nüüd oli ta siin, siin oli tema koht. Läbi tema silmade voolasid valgus ja vari, läbi tema südame tähed ja kuu.

“Inimene on vana alles siis, kui ta midagi ei tunne.”
“Ei, kui ta enam ei armasta.”

Üksnes lõpetatus evib seda — ja ainult surnuna on inimene lõplik, ning sedagi vaid lühikeseks ajaks.