Tsitaadid — lehekülg 77

Sa oled midagi uut teada saanud. Siis on ikka algul niisugune tunne nagu oleksid midagi kaotanud.

Näljasel jänesel pole piire ja ta ei järgi ideoloogiaid. Näljane jänes läheb sinna, kus ta toitu leiab. Ja teised jänesed ei blokeeri tema teed tankidega.

Teil pole midagi kaotada. Kõik, mis te kaotada võite — on pinge, ärevus, tühisus, hirm ja rahutus. Just nimelt hirm ja rahutus, pinge ning ärevus väikeses mõistuses ei lase tal olla vaba, ei lase tal elada oma lõputus potentsiaalis, ei võimalda saada tugevamaks sellel planeedil.

Imelik, et saab surra, kui armastad.

Armastus ei ole sõna selle jaoks. Sellest on vähe. See on vaid murdosa, ainult tilk jões, leht puul. See on nii palju enam.

Muusika — see on veel kõrgem ilmutus kui kogu tarkus ja filosoofia. Kellele minu muusika mõistetavaks saab, see peab vabaks saama sellest viletsusest, milles vaevlevad kõik teised.

Kui kass kusagilt üles hüpata tahab, siis ta läheb kohale, vaatab ja hindab vahemaad. Juhul, kui ta seejärel hüppab, pääseb ta kindlalt ülesse; või siis tõmbab saba jalge vahele ning kõnnib minema, kuna ta teab, et ei saa hakkama.

Maailmas ei ole kohta nahahoidjale. Kõik me peame millegi eest väljas olema, kannatama, surema. Sinu vaev ei ole vähem õilis, kui ka sulle su argipäeva lahinguväljale minnes keegi trummi ei põrista, kui rahvahulk su ümber ei rõkka sinu naastes päev päeva kõrval — võidu siis või kaotusega.

Pimedas on inimene jõuline, üleliigsed aistingud on välja lülitatud. Päeval segab pisiasjade küllus.

Surm oli läbi toa käinud.

See, mis meid kord varem koos hoidis, on nüüd purustatud. Tänapäeval oleme laiali pillatud nagu klaaspärlid katkenud niidi otsast. Midagi pole enam kindlat.

Inimene on alati — ja mitte iial üksi.

Õnn on see, mis paneb tuule keerlema ja tolmu maale langema palju ajastuid pärast seda, kui Jumal siit läinud on.

Kui joon ühe päeva unustust, siis vähendan oma hinge väärikust.

Mina armastan surma — mitte haiglaselt, vaid sellepärast, et see teeb asjad selgeks. See selgitab meile raha tühisust. Surm ja raha on igavesed vaenlased. Mitte surm ja elu.

Matus ei ole surm, niisamuti kui ristimine ei ole sünd ega laulatus abielu. Kõik need kolm on üksnes saamatud ettevõtmised, mis jäävad kord hiljaks, kord toimuvad liiga vara; nende abil püüab ühiskond registreerida inimese kiireid liikumisi.

Valgus ei armasta neid, neid puust hingi, sellepärast unustab ta nad ära ja laseb neil kaua elada.

Autosid varastas ta vaid lõbusõitudeks.

Tarkuse teid on kolm: huumor, paradoks ja muutumine.

Tubadega on selline lugu, et nad on sees. Keegi ei tohiks enne tuppa astuda, kui ta on selle endale selgeks teinud.