Tsitaadid — lehekülg 76

Surm on and, mis ei lõppe iaalgi. Surm nagu teemantidki on igavane.

Kõige aluseks on arv. Kolm on ainuke täiuslik arv, sest sellel on algus, keskpunkt ja lõpp.

Mitte miski ei muutu võõramaks, kui see, mida kunagi armastasid.

See, et sa seda seletada oskad, ei tähenda veel, et see pole ime.

Surra võib oma maa või rahva või perekonna eest, aga jumala eest tuleb elada täiel rinnal ja tegusalt – iga päev oma pikast elust!

Sellised need inimesed on! Nad elasid maailmas, kus rohi oli pidavalt roheline ja iga päev tõusis päike ja lilled muutusid regulaarselt puuviljadeks – aga mis neid jahmatas? Nutvad pühakujud. Vee muutumine veiniks! Tühine kvantmehaaniline tunneliefekt: see juhtuks niikuinii, kui oled valmis mustmiljon aastat ootama. Justkui päikesevalguse muutumine viinapuude ja viinamarjade ja aja ja ensüümide abil veiniks poleks tuhat korda vapustavam – ja see sünnib ju koguaeg...

„Kes on filosoof?“ uuris Brutha.
„Inimene, kes on nii arukas, et on leidnud endale töö, kus ei pea raskeid asju tõstma.“

Võitjad ei räägi kunagi hiilgavatest võitudest. Sellepärast, et nemad näevad, milline lahinguväli pärast seda on. Ainult kaotajatele on võidud hiilgavad.

Karjusel oli sada lammast ja võib tunduda üllatav, et ta oli valmis päevade kaupa ühtainust lammast otsima; tegelikult just sellepärast tal sada lammast oligi, et ta oli valmis päevade kaupa ühtainust kadunud lammast otsima.

Maailmas on ainult kahte sorti tragöödiad. Esimene: et sa ei saa, mida tahad, ja teine – et saad.

Samuti olen ma kindel, et me pole lugenud ajalehtedest ühtegi meeldejätmisväärset uudist. Kes on lugenud ühest röövimisest, tulekahjust, laevahukust, õhkulennanud aurulaevast, Lääne-raudteel rongi alla jäänud lehmast, hullu koera mahalaskmisest või talvisest rohutirtsuparvest, sellel ei tarvitse sellest teist korda lugeda.

Armid ja tätoveeringud. Nende puhul pead sa enne küsimuste esitamist inimest üsna hästi tundma.

Lootus on selle ootus, mis peab tulema, aga ei tule.

Ükski hull ei ole hull, kui sa tema arusaamadega nõustud.

“Miks inimesed ülesvõtteid teevad?”
Matthew’l oli vastus valmis: “Sest nad ei suuda vaadata midagi, mis on nende silme ees, ja mõelda sellele rohkem kui kaks sekundit. See on hälbimise märk. Nähakse, fotografeeritakse ja joostakse edasi. Keegi ei vaata enam tõsiselt.”

Tüdrukud võivad kanda teksaseid ja lõigata juuksed lühikeseks ja kanda särke ja saapaid, sest poiss olla on sünnis, tüdrukute jaoks on see nagu ametikõrgendus. Poisi jaoks on aga sinu meelest alandav tüdruku moodi välja näha, sest salajas usud sa, et tüdruk olla on alandav.

Üks sõbra peamisi funktsioone ongi kanda (leebemas ja sümboolsemas vormis) karistusi, millega me meelsasti nuhtleksime oma vaenlasi, ent ei suuda.

Sõnad on nagu röntgenikiired, kui sa oskad neid õigesti kasutada. Nad tungivad kõigest läbi. Sa loed ja tunned nagu noapistet.

Teda rõõmustas näha kedagi, kes oli tulnud väljast ja võis uudiseid jutustada. Tegelikult ei lasknud ta endale midagi jutustada, sest ikka rääkis tema ise, nagu tavatsevad teha inimesed, kes on harjunud üksi olema.

Kõik see tundus nii kummaline. Võib-olla oli ta siiski magama jäänud? Siis peab see küll üks kummaline uni olema, sest unes paistavad imelikud asjad väga normaalsed.