Tsitaadid — lehekülg 75

Kui teil on ettekujutus, kes te olete, siis olete te kinni jäänud ja peatunud oma arengus. Te ei peaks teadma, kes te olete. Te muutute iga minut ja te peate jätma võimaluse muutumiseks avatuks.

Brasiilia on mu lemmikmaa. Sellepärast, et ma pole seal kunagi käinud ega lähe ka. Et mitte purustada illusioone.

Vana õpetatud mees silmitses lärmavaid noori ja mõistis äkitselt, et ta on saalis ainus, kellel on eesõigus olla vaba, sest ta on vana; alles siis, kui inimene on vana, võib ta ignoreerida karja arvamust, publiku ja tuleviku arvamust. Ta on oma peatse surmaga üksi ja surmal pole silmi ega kõrvu, surmale pole tarvis meeldida; ta võib teha ja öelda, mis talle meeldib.

Kõige hullem pole see, et maailm ei ole vaba, vaid see, et inimene ei oska enam vaba olla.

Sa oled igavesti see, kes sa olid.

Kuna nad olid nii noored ja polnud veel jõudnud koguda endasse mälestusi, mis annavad inimestele mõne pidepunkti tõelisuses, nagu näiteks unustamatu näljahäda või armastus, olid poiss-sõdurid ülimalt vastuvõtlikud legendidele ja kuulujuttudele.

(...) üheski linnas, kus naisi luku taha pannakse, ei ole hooradest puudus.

Peaaegu mitte miski, mis on elus oluline, ei juhtu meie juuresolekul.

Sulle on kingitud elu, seega on sinu kohus (ja samas inimlik õigus) leida elus midagi ilusat, kas või midagi ebaolulist.

Tal oli pisut kahju – mitte sellest, et ta ei teadnud rohkem, vaid sellest, et ta ei tahtnudki rohkem teada.

Naiselik ilu ja enesehinnang on tihti pöördvõrdelises seoses.

Kui on olemas hingede rändamine, siis pole mina veel alumiselgi astmel. Minu elu on kõhklemine sünni eel.

Iga novelli algus on esialgu naeruväärne. Paistab olevat lootusetu, et see uus, veel mitte valmis, üleni tundlik organism suudab püsida maailma valmisolevas organisatsioonis, mis iga organisatsiooni kombel püüdleb valmissaamise poole.

Armastus venna ja õe vahel – ema ja isa vahelise armastuse kordumine.

Ainult mitte ülehinnata, mida ma olen kirjutanud, muidu ei saaks ma hakkama sellega, mida tuleb veel kirjutada.

Tõeline sõber ei suuda sinu vastu haletsust tunda.

Elul on mitmeid viise, kuidas inimese tahe proovile panna, tehes kas nii, et ei juhtu midagi, või nii, et kõik juhtub korraga.

Planeet oli, on ja jääb alati tugevamaks kui meie. Me ei saa seda hävitada; kui teatud piiri ületame, siis ta kõrvaldab meid lõplikult oma pinnalt ja eksisteerib üksi edasi. Miks me ei räägi ikka veel sellest, et „kuidas mitte lasta planeedil meid hävitada?“

Kunstlikult tõstetud enesehinnang ilma tõeliste võimeteta on ohtlik nii inimesele endale kui ka ühiskonnale, see teeb üleolevaks, viib mõtlematutele tegudele ja kujundab kombe jätta teiste nõuanded tähelepanuta.

Need, kes teid tõepoolest armastavad, armastavad teid ka siis, kui te ise ennast ei armasta.